Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 12 Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:„See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.
Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.
Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.
Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.
Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!
Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.
Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!
Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.
Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!
Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!
Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.
Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda + Heebrea sõna pesah 'paasapüha' meenutab sõna pasah 'mööda minema', 'vahele jätma'. ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.
See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!
Psalm 111 Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele. Halastaja ja armuline on Issand.
Johannese 13 Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.
Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks,
ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde,
tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle.
Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.
Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: „Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?”
Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.”
Peetrus ütles talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.”
Siimon Peetrus ütles talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.”
Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.”
Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: „Teie ei ole kõik puhtad.”
Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud?
Te hüüate mind „Õpetaja” ja „Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen.
Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu,
sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.
Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!
Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”
Johannese 19 Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: „Löö risti! Löö risti!” Pilaatus ütles neile: „Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!”
Juudid vastasid talle: „Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.”
Seda sõna kuuldes kartis Pilaatus veel enam.
Ja ta läks jälle kohtukotta ja küsis Jeesuselt: „Kust sina oled?” Aga Jeesus ei andnud talle vastust.
Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei räägi minuga? Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?”
Jeesus vastas: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.”
Sellest alates otsis Pilaatus võimalust teda vabaks lasta. Aga juudid hüüdsid: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.”
Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks.
Aga oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev. Ja ta ütles juutidele: „Ennäe, teie kuningas!”
Need aga hüüdsid nüüd: „Vii ära, vii ära, löö ta risti!” Pilaatus ütles neile: „Kas ma pean teie kuninga risti lööma?” Ülempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.”
Siis andis Pilaatus Jeesuse nende kätte risti lüüa. Nad võtsid nüüd Jeesuse -
1. Korintose 11 Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva,
tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!”
Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.