Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 33 Ja Issand ütles Moosesele: „Mine, lahku siit, sina ja rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, maale, mille ma vandega olen tõotanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle!Ma läkitan sinu eel ingli ja ajan ära kaananlased, emorlased, hetid, perislased, hiivlased ja jebuuslased,
et sa jõuaksid maale, mis piima ja mett voolab, sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled kangekaelne rahvas.”
Kui rahvas kuulis seda kurja kõnet, siis nad leinasid ja ükski ei pannud enesele ehteid ümber.
Ja Issand ütles Moosesele: „Ütle Iisraeli lastele: Te olete kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga, peaksin sinu hävitama. Võta nüüd ära oma ehted, siis ma mõtlen, mis ma sinuga teen!”
Ja Iisraeli lapsed rebisidki endilt ehted Hoorebi mäe juurest lahkumisel.
Psalm 105 Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod!
Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest!
Kiidelge tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat!
Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!
Meenutage tema tehtud imetegusid, tema imetähti ja tema huulte kohtuotsuseid,
te Aabrahami, tema sulase sugu, te Jaakobi, tema valitu lapsed!
Tema, Issand, on meie Jumal, tema kohtuotsused on igal pool maailmas.
Ta peab igavesti meeles oma lepingut, sõna, mille ta on andnud tuhandele põlvele,
lepingut, mille ta on sõlminud Aabrahamiga, ja oma vannet Iisakile.
Ta seadis selle Jaakobile määruseks, Iisraelile igaveseks lepinguks.
Ta ütles: „Sinule ma annan Kaananimaa, see on teie pärisosa!”,
kui neid oli väike hulgake ja nad olid seal ainult pisut aega ning võõrastena elanud.
Ja nad rändasid rahva juurest rahva juurde, ühest riigist teise rahva juurde.
Tema ei lasknud ühtegi inimest neile liiga teha ja ta nuhtles nende pärast kuningaid:
„Minu võituid ärge puudutage ja ärge tehke kurja minu prohvetitele!”
Sest tema pidas meeles oma püha sõna ja oma sulast Aabrahami.
Rooma 4 Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?
Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.”
Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale.
Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,
nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult:
„Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.
Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”
Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk õiguseks.
Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.
Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks ka neile,
ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.