Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 39 Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,
kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?
Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.
Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
Ta kaabib orus ja tunneb rõõmu, ta läheb jõuliselt relvadele vastu.
Ta naerab hirmu, ta ei kohku ega tagane mõõga eest.
Ta kohal kõliseb nooletupp, piigitera ja viskoda.
Ta kihutab tuhinal ja hoogsasti ega püsi paigal, kui sarv hüüab.
Siis kui puhutakse sarve, hirnub tema: iihahaa! Juba kaugelt haistab ta võitlust, pealikute kisa ja hõikeid.
Kas sinu mõistuse abil lendab kull kõrgele, laotab oma tiibu lõuna poole?
Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse ja teeb oma pesa kõrgele?
Ta elab ja ööbib kalju peal, kaljuserval ja ligipääsmatus paigas.
Sealt ta luurab saaki ja ta silmad näevad kaugele.
Ta pojad rüübivad verd, ja kus on mahalööduid, seal on temagi.”
Psalm 104 Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud.
Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.
Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel.
Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid.
Sa rajasid maa tema alustele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.
Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema, mägede peal seisid veed.
Sinu sõitluse eest nad põgenevad, sinu äikese hääle eest nad pagevad.
Mäed tõusevad, orud vajuvad alla sinna paika, mille sina neile oled rajanud.
Sa oled seadnud piiri vetele, millest nad üle ei lähe ega tule tagasi katma maad.
Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.
Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam! Kiida, mu hing, Issandat! Halleluuja + 'Halleluuja' on heebreakeelne ülistushüüd. See tähendab 'kiitke Issandat'. !
Luuka 22 Aga nende seas tõusis ka vaidlus, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks.
Ent Jeesus ütles neile: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks”.
Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib.
Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.
Aga teie olete need, kes minu juures on püsinud mu kiusatustes,
ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud,
et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.