Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 37 Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.Ja Iisrael ütles Joosepile: „Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”
Siis ta ütles temale: „Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!” Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.
Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: „Mida sa otsid?”
Ja tema vastas: „Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?”
Ja mees ütles: „Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!” Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.
Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.
Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!
Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!”
Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!”
Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!” Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.
Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,
ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.
Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.
Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?
Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!” Ja ta vennad kuulasid teda.
Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse. + Joosepi-lugudes kutsutakse kaupmehi kord ismaeliitideks, kord midjanlasteks (vrd 37:36; 39:1).
Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki
ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?”
Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.
Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?”
Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!”
Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.
Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!” Ja tema isa nuttis teda taga.
Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.
Psalm 8 Laulujuhatajale, gati pillil mängijale; Taaveti laul.
Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste.
Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.
Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud,
siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?
Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega.
Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla,
lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad,
taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub.
Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!
Psalm 9 Laulujuhatajale: viisil „Sure poja eest!”; Taaveti laul.
Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid.
Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!
Sest mu vaenlased taganevad, nad komistavad ning hävivad su palge eest.
Sa valmistasid ju minule õiglase kohtu ja ajasid mu asja; sa istusid kohtujärjele nagu õiguse kohtunik;
sa sõitlesid paganarahvaid, sa hukkasid õela, sa pühkisid ära nende nime alatiseks ja igaveseks.
Vaenlased on otsa saanud, rusustatud jäädavalt, ja linnadel, mis sa oled laiali rebinud, on nimedki hävinud koos nendega.
Kuid Issand jääb igavesti; ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks.
Ja ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil.
Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal.
Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!
Laulge kiitust Issandale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!
Sest veresüü kättemaksjana tuletab ta neid meelde; ta ei unusta hädaliste kisendamist.
Ole mulle armuline, Issand! Vaata mu viletsust, mis tuleb mu vihameestelt, sina, kes mind ülendad surma väravaist,
et ma jutustaksin kõike su kiiduväärilisust Siioni tütre väravais ja ilutseksin su abist!
Paganad on vajunud auku, mille nad on teinud; võrku, mille nad salajasse on seadnud, on takerdunud nende jalg.
Issand tunti ära, ta on kohut mõistnud; oma kätetöö püünisesse jääb kinni õel. Vahemäng. Sela.
Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganad, kes unustavad Jumala!
Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.
Tõuse, Issand, ärgu inimene suurustlegu; mõistetagu paganaile kohut sinu palge ees!
Issand, aja neile hirm peale! Tundku paganad endid olevat ainult inimesed! Sela.
Psalm 10 Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
Õel oma ülbuses hoopleb: „Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!” - need on kõik tema mõtted.
Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
Ta ütleb oma südames: „Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!”
Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
Ta ütleb oma südames: „Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!”
Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
Psalm 11 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Ma otsin pelgupaika Issanda juures. Kuidas te ütlete mu hingele: „Põgene mägedele nagu lind!”
Sest vaata, õelad tõmbavad ammu vinna, nad asetavad nooled nöörile, et pimedas lasta siirameelsete pihta.
Kui alussambad maha kistakse, mida siis õige saab teha?
Issand on oma pühas templis, Issand, kelle aujärg on taevas; tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi.
Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing.
Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa.
Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet.
Psalm 12 Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
kes ütlevad: „Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?”
„Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,” ütleb Issand, „ma toon pääste sellele, kes hingeldab.”
Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.
Psalm 13 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
1. Johannese 3 Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama.
Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.
Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab.
Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma.
Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.
Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.