Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 28 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.
Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.
Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.
Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!”
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”
Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel + Nimi Peetel tähendab 'Jumala elupaik'. ; enne aga oli selle linna nimi Luus.
Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,
ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.”
Psalm 78 Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,
vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.
Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti
ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,
ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.
Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;
nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.
Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.