Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 102 Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
Ma ütlen: „Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.”
Matteuse 20 nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Markuse 10 Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume.”
Jeesus küsis: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?”
Nemad ütlesid talle: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!”
Jeesus ütles neile: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?”
Nemad ütlesid talle: „Võime küll!” Jeesus aga ütles neile: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse,
kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.”
Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale.
Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal.
Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,
ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane,
sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Heebrealaste 5 Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad,
Heebrealaste 13 Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.
Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust.
Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.