Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 13 Laulujuhatajale: Taaveti laul.Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
Jesaja 55 Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!
Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.
Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga!
Vaata, ma panin tema rahvaile tunnistajaks, rahvaste juhiks ja käskijaks.
Näe, ka sina hakkad kutsuma rahvaid, keda sa ei tunne, ja rahvad, kes sind ei tunne, jooksevad sinu juurde Issanda, su Jumala pärast ja Iisraeli Püha pärast, sellepärast et tema sind austab.
Matteuse 11 Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!
Luuka 14 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda.
Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene.
Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: „Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?”
Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna.
Ja nendele ta ütles: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?”
Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.
Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti:
„Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem,
ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika;
vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad.
Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Aga sellele, kes ta oli kutsunud, ütles Jeesus: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu,
vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid,
siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel.”
Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!”
Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid.
Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis!
Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind!
Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!
Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.
Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid!
Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi.
Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis!
Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”
Aga koos Jeesusega käis palju rahvast. Ja ta ütles nende poole pöördudes:
„Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.
Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger.
Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks?
Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama:
See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!
Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega?
Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks?
Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger.
Sool on küll hea, aga kui soolgi läheb tuimaks, millega seda siis maitsestada?
Ei see kõlba mulda ega sõnnikusse, see visatakse minema. Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Luuka 15 Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.
Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”
Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:
„Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele
ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!”
Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?
Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!”
Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”
Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega.
Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.
Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.
Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!””
Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.
Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,
ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.
See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.”
Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.
Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.
Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!”
Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.
Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.””
Luuka 16 Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks see tema vara.
Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam valitseda!”
Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen.
Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!”
Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?”
See ütles: „Sada vaati õli.” Tema aga ütles talle: „Võta oma võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!”
Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?” See ütles: „Sada tündrit nisu.” Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht ja kirjuta kaheksakümmend!”
Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.
Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.
Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.
Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist?
Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?
Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!”
Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned, ja nad irvitasid Jeesuse üle.
Ja ta ütles neile: „Teie olete need, kes end õigena näitavad inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on kõrge, see on Jumala ees jäledus.
Moosese Seadus ja Prohvetid ulatuvad Johanneseni. Sellest ajast peale kuulutatakse evangeeliumi Jumala riigist ja igaüks tungib väevõimul sinna sisse.
Aga hõlpsamini kaovad taevas ja maa kui üksainus kriipsuke Seadusest.
Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu, ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abielu.
Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!”
Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu.
Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”
Aga tema ütles: „Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta,
sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!”
Kuid Aabraham ütles: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!”
Ent tema ütles: „Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!”
Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!””
Luuka 17 Aga Jeesus ütles oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad.
Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule.
Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!
Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen”, andesta ikka talle!”
Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!”
Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!” ja see kuulaks teie sõna.
Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”?
Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!”
Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi?
Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.”
Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi.
Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma.
Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!”
Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks.
Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades
ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane.
Jeesus kostis: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa?
Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?”
Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!”
Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt
ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!”
Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha.
Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge minge välja ja ärge jookske selle järele,
sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.
Kuid enne peab ta palju kannatama ja see sugupõlv tunnistab ta kõlbmatuks.
Ja just nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päevil:
nad sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva ja tuli veeuputus ning hävitas nad kõik.
Nõndasamuti ka, nagu oli Loti päevil: nad sõid, jõid, ostsid, müüsid, istutasid, ehitasid hooneid,
aga sel päeval, mil Lott lahkus Soodomast, sadas taevast tuld ja väävlit ning hävitas nad kõik.
Otse niisamuti on sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub.
Kes sel päeval on katusel ja ta asjad on majas, ärgu tulgu alla neid võtma, ja nõndasamuti see, kes on väljal, ärgu pöördugu tagasi!
Tuletage meelde Loti naist!
Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.
Ma ütlen teile, sel ööl on kaks ühes voodis - üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha,
kaks naist jahvatavad üheskoos - üks võetakse vastu, teine jäetakse maha.
[Kaks (meest) on väljal - üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.]”
Ja nad kostsid: „Kus, Issand?” Aga tema ütles neile: „Kus korjus on, sinna kogunevad ka raisakotkad.”
Luuka 18 Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida:
„Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi.
Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: „Kaitse mu õigust mu vastase vastu!”
Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: „Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,
ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.””
Aga Issand ütles: „Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb!
Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?
Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”
Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna:
„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner.
Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.
Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.”
Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”
Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid.
Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!
Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.”
Ja keegi ülem küsis Jeesuselt: „Hea Õpetaja, mida tehes ma päriksin igavese elu?”
Jeesus ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa oma isa ja ema!”
Aga tema ütles: „Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest saadik.”
Seda kuuldes ütles Jeesus talle: „Üks asi on sul veel vajaka: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!”
Aga seda kuuldes jäi ta päris kurvaks, sest ta oli väga rikas.
Aga nähes teda kurvastavat, ütles Jeesus: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!
Sest hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki.”
Kuulajad küsisid: „Kes siis võib saada päästetud?”
Ent tema ütles: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik.”
Peetrus ütles: „Vaata, meie oleme oma vara maha jätnud ja järgnenud sulle.”
Tema aga ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast,
kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu.”
Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast,
sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse,
ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.”
Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet.
Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres.
Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla.
Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda.
Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt:
„Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Tema aga ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!”
Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!”
Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.
Luuka 19 Ja kui Jeesus jõudis Jeerikosse, läks ta sealt läbi.
Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi; see oli tölnerite ülem, ja ta oli rikas.
Sakkeus püüdis näha saada, milline neist on Jeesus, aga see ei õnnestunud rahvahulga pärast, sest ta oli lühikest kasvu.
Siis ta jooksis ettepoole ja ronis mooruspuu otsa, et teda näha, sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.
Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja ütles temale: „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!”
Ja Sakkeus tuli kiiresti maha ja võttis Jeesuse rõõmuga vastu.
Ja seda nähes nurisesid kõik: „Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!”
Sakkeus ütles aga Issanda ette astudes: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.”
Aga Jeesus ütles talle: „Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg.
Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.”
Aga neile, kes teda kuulasid, rääkis Jeesus veel ühe tähendamissõna, sest ta oli Jeruusalemma lähedal ja nemad arvasid, et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab.
Ta ütles siis: „Üks kõrgest soost inimene reisis kaugele maale, et omandada kuningriik ja siis pöörduda tagasi.
Ning ta kutsus kümme oma sulastest ja andis neile kümme naela raha + Kõne all oleva raha väärtus on 100 teenarit. ja ütles neile: „Kaubelge, kuni ma tagasi tulen!”
Aga ta alamad vihkasid teda ja läkitasid saadikud talle järele ütlema: „Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks.”
Ja see sündis, kui ta tagasi tuli, olles saanud selle riigi, et ta käskis enese juurde kutsuda need sulased, kellele ta oli raha andnud, et saada teada, kui palju kasu keegi kaubeldes oli saanud.
Siis tuli esimene ja ütles: „Isand, sinu nael on kümme naela kasu toonud.”
Ja tema ütles sellele: „Tubli, sa hea sulane! Et sa oled olnud ustav kõige pisemas, seepärast olgu sul meelevald kümne linna üle.”
Ja teine tuli ja ütles: „Isand, sinu nael on viis naela kasu toonud.”
Tema ütles sellelegi: „Ja sina ole viie linna üle!”
Ja veel teine tuli ja ütles: „Isand, vaata, siin on sinu nael, mida ma olen alles hoidnud higirätikus,
sest ma kartsin sind: sa oled vali mees, sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud.”
Tema ütles talle: „Sinu enda suu läbi ma mõistan su süüdi, sa halb sulane! Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud?
Mispärast sa ei ole siis andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud.”
Ja ta ütles juuresseisjaile: „Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!”
Ja nemad ütlesid talle: „Isand, tal on kümme naela!”
„Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on.
Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees!””
Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.””
Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”
Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.”
Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
„Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!”
Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!”
Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”
Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
„Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.”
Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid,
öeldes neile: „Kirjutatud on:Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.”
Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud,
ent nad ei leidnud, mida teha, sest kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates.
Luuka 20 Ja see sündis ühel neist päevist, kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas, et ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega astusid ta juurde
ja küsisid temalt: „Ütle meile, millise meelevallaga sa neid asju teed või kes on see, kes sulle selle meelevalla on andnud?”
Jeesus kostis neile: „Ka mina küsin teilt ühte asja. Öelge mulle,
kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest.”
Aga nemad arutasid omavahel: „Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: „Miks te siis ei uskunud teda?”
Kui me aga ütleksime: „Inimestest”, siis kogu rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet.”
Ja nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust see oli.
Siis Jeesus ütles neile: „Ega minagi teile ütle, millise meelevallaga ma seda teen.”
Jeesus aga hakkas rahvale rääkima seda tähendamissõna: „Üks inimene istutas viinamäe ja andis selle rentnike kätte ning reisis pikaks ajaks võõrsile.
Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et need sellele annaksid viinamäe viljast. Aga rentnikud peksid teda ja saatsid ta minema tühjade kätega.
Ja ta läkitas veel teise sulase. Nemad peksid ja solvasid tedagi ning saatsid ta minema tühjade kätega.
Ja ta läkitas veel kolmanda. Aga sellegi nad peksid veriseks ja viskasid välja.
Siis mõtles viinamäe isand: „Mis ma pean tegema? Ma saadan oma armsa poja, võib-olla teda nad häbenevad.”
Aga teda nähes arutasid rentnikud omavahel: „Tema ongi see pärija! Tapame ta ära, et pärand saaks meile!”
Ja nad viskasid ta viinamäelt välja ning tapsid ära. Mida nüüd viinamäe isand teeb nendega?
Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.” Seda kuuldes nad ütlesid: „Taevas hoidku selle eest!”
Tema aga ütles neile otsa vaadates: „Mida siis tähendab see kirjasõna: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks?
Igaüks, kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.”
Ja kirjatundjad ja ülempreestrid otsisid võimalust selsamal tunnil pista käsi tema külge, kuid nad kartsid rahvast. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta.
Ja nad läkitasid Jeesust varitsema nuhke, kes pidid teesklema õigeid, et teda tabada mõne sõna pealt, nii et nad võiksid ta anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda.
Ja need küsisid temalt: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega otsusta näo järgi, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt.
Kas me peame keisrile andma pearaha või ei?”
Aga et Jeesus märkas nende salakavalust, ütles ta neile:
„Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nemad ütlesid: „Keisri.”
Jeesus ütles neile: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!”
Ja nad ei suutnud teda millestki tema kõnes tabada rahvahulga ees ja tema vastust imetledes jäid nad vait.
Jeesuse juurde astusid mõned saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
„Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud: Kui sureb kellegi vend, kel on naine, ja tal ei ole olnud lapsi, siis ta vend peab võtma oma surnud venna naise ja soetama sugu vennale.
Oli kord seitse venda: ja esimene võttis naise ja suri lapseta,
ja teine,
ja kolmas võttis tema, ja nõndasamuti kõik seitse - nad ei jätnud lapsi järele ja surid.
Pärast suri ka naine.
See naine - kelle naiseks nende seast ta saab ülestõusmisel? Ta on olnud naiseks ju neile seitsmele.”
Ja Jeesus ütles neile: „Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele,
aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele,
sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.
Aga et surnud tõusevad üles, seda osutab ka Mooses kibuvitsapõõsa loos, kui ta nimetab Issandat Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks.
Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.”
Siis mõned kirjatundjaist kostsid: „Õpetaja, sa rääkisid hästi”,
sest nad ei julgenud temalt enam midagi küsida.
Jeesus aga ütles neile: „Kuidas nad ütlevad Messia olevat Taaveti poja?
Taavet ise ju ütleb Laulude raamatus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!
Seega nimetab Taavet teda Issandaks - kuidas on ta siis tema poeg?”
Aga Jeesus ütles kogu rahva kuuldes jüngritele:
„Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,
kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse.”
Luuka 21 Aga vaadates ümber nägi Jeesus rikkaid oma ande ohvrikirstu panevat.
Ta nägi ka üht vaest lesknaist panevat sinna kaks leptonit
ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud,
sest need kõik panid oma küllusest Jumalale anniks, kuid tema pani oma kehvusest kogu elatise, mis tal oli.”
Ja kui mõned ütlesid pühakoja kohta, et see on ilusate kividega ja tõotusandidega ehitud, siis Jeesus ütles:
„Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”
Aga nad küsisid temalt: „Õpetaja, millal need siis tulevad ja mis on tunnustäheks, kui need peavad sündima?”
Jeesus ütles: „Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: „Mina see olen!” ja „Aeg on lähedal!” Ärge minge nende järel!
Aga kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke, sest see kõik peab enne sündima, kuid lõpp ei ole veel niipea käes.”
Siis ta ütles neile: „Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu.
Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast.
Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast.
See annab teile võimaluse tunnistamiseks.
Jätke siis meelde, et te ette ei muretseks, mida eneste eest kosta,
sest mina ise annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa seista ega rääkida keegi teie vastastest.
Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata,
ning teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.
Ent juuksekarvgi ei saa hukka teie peast.
Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge.
Aga kui te näete Jeruusalemma sõjalaagreist piiratuna, siis mõistke, et selle laastamine on lähedal.
Siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedele, ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu tulgu linna,
sest need on kättemaksupäevad, et kõik läheks täide, mis on kirjutatud.
Häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil, sest suur kitsikus tuleb maa peale ja viha selle rahva vastu.
Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis.
Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast.
Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.
Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.
Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”
Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid:
kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal.
Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal!
Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.
Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt
otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad!
Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!”
Aga Jeesus oli päeva ajal õpetamas pühakojas, ööseks aga läks välja ööbima mäele, mida hüütakse Õlimäeks.
Ja kõik rahvas tuli varahommikul tema juurde pühakotta teda kuulama.
Luuka 22 Aga lähenes hapnemata leibade püha, mida hüütakse paasaks,
ning ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust, kuidas Jeesust hukata, sest nad kartsid rahvast.
Aga saatan oli läinud Juuda sisse, keda hüüti Iskariotiks, kes oli nende kaheteistkümne hulgast,
ja Juudas läks ja rääkis kokku ülempreestrite ja templivalvuritega selles, kuidas ta saaks Jeesuse ära anda nende kätte.
Ja nad said rõõmsaks ja leppisid temaga kokku, et nad annavad talle raha.
Ja Juudas nõustus ning hakkas otsima Jeesuse äraandmiseks parajat aega, mil rahvahulka pole ta ümber.
Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama,
ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: „Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!”
Nemad küsisid temalt: „Kuhu sa tahad, et me selle valmistaksime?”
Tema ütles neile: „Vaata, kui te lähete linna sisse, siis te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa sinna majja, kuhu ta sisse astub,
ja ütelge selle maja peremehele: „Õpetaja ütleb sulle: Kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?”
Siis too näitab teile suurt vaipadega kaetud ülemist tuba, seal valmistage!”
Nad läksid ja leidsid nõnda, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga.
Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist,
sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.”
Ja ta võttis karika, tänas ning ütles: „Võtke see ning jagage eneste vahel!
Sest ma ütlen teile, mina ei joo nüüdsest peale viinapuu viljast, kuni Jumala riik on tulnud.”
Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.
Siiski, vaata, minu äraandja käsi on minuga lauas,
sest Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu see on määratud, ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!”
Ja nemad hakkasid omavahel arutama, kes see küll võiks nende seast olla, kes seda kavatseb teha.
Aga nende seas tõusis ka vaidlus, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks.
Ent Jeesus ütles neile: „Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks”.
Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid suurim teie seas olgu nagu noorim, ja juht nagu see, kes teenib.
Sest kumb on suurem, kas see, kes istub lauas, või see, kes teenib? Eks see, kes istub lauas? Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.
Aga teie olete need, kes minu juures on püsinud mu kiusatustes,
ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud,
et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule.
Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu!
Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”
Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!”
Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!”
Ja Jeesus ütles neile: „Kui ma läkitasin teid kukruta ja paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?” Nemad ütlesid: „Ei midagi.”
Siis ta ütles neile: „Kuid nüüd, kellel on kukkur, võtku see kaasa, nõndasamuti ka paun, ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk!
Sest ma ütlen teile, minus peab minema täide, mis on kirjutatud: Ta on ülekohtuste sekka arvatud. Sest ka see, mis minu kohta käib, on lõpul.”
Aga nemad ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka.” Tema ütles neile: „Sellest on küllalt.”
Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle.
Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: „Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!”
Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas:
„Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”
[Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama.
Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.]
Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast.
Ja ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!”
Kui Jeesus alles rääkis, vaata, tuli rahvajõuk, ja see, keda hüüti Juudaks - üks neist kaheteistkümnest -, käis nende ees ja astus Jeesuse juurde talle suud andma.
Aga Jeesus ütles talle: „Juudas, kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?”
Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?”
Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.
Aga Jeesus kostis: „Jätke see!” Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.
Aga Jeesus ütles ülempreestritele ja templivalvuritele ja vanematele, kes tema vastu olid tulnud: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega?
Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald.”
Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt.
Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka.
Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: „Ka tema oli koos Jeesusega.”
Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.”
Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: „Ka sina oled nende seast.” Peetrus aga lausus: „Inimene, ma ei ole.”
Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: „Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane.”
Peetrus aga ütles: „Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid.” Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk.
Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.”
Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.
Aga mehed, kes Jeesust kinni pidasid, teotasid teda ja peksid.
Nad katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: „Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?”
Ja nad teotasid teda paljude pilkesõnadega.
Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette
ja ütlesid: „Kui sina oled Messias, siis ütle meile!” Aga tema ütles neile: „Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte,
ja kui ma küsiksin, ei vastaks te mitte.
Ent nüüdsest peale istub Inimese Poeg Jumala väe paremal käel.”
Aga nad kõik ütlesid: „Sina oled siis Jumala Poeg?” Aga Jeesus lausus neile: „Need on teie sõnad, et mina olen.”
Nemad aga ütlesid: „Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju ise seda kuulnud tema suust!”
Luuka 23 Ja kogu nende hulk tõusis püsti ning viis Jeesuse Pilaatuse juurde.
Ja nad hakkasid tema peale kaebama: „Me oleme leidnud, et tema ahvatleb meie rahvast eksiteele. Ta keelab anda keisrile pearaha ja väidab enda kuningas Messia olevat.”
Pilaatus küsis Jeesuselt: „Kas sina oled juutide kuningas?” Tema lausus talle vastates: „Need on sinu sõnad.”
Pilaatus ütles ülempreestritele ja rahvahulgale: „Ma ei leia sellel inimesel mingit süüd.”
Nemad aga ajasid peale, üteldes: „Tema ässitab rahvast, õpetades rahvast kogu Juudamaal, alates Galileast kuni siiani.”
Seda kuuldes küsis Pilaatus, kas see inimene on galilealane.
Ja kui ta sai teada, et Jeesus on Heroodese meelevalla alt, saatis ta tema Heroodese juurde, kes ka ise oli neil päevil Jeruusalemmas.
Aga Heroodes sai Jeesust nähes väga rõõmsaks, sest ta oli juba ammugi tahtnud teda näha, kuna ta oli temast kuulnud; samuti lootis ta näha mõnda imetähte, mida ta teeb.
Ta küsitles teda paljudes asjades, aga Jeesus ei vastanud talle midagi.
Ent ülempreestrid ja kirjatundjad seisid seal juures ja kaebasid ägedalt ta peale.
Kui siis ka Heroodes oma sõduritega oli teda halvustanud ja teotanud, heitis ta talle ülle särava rõiva ja saatis tagasi Pilaatuse juurde.
Aga selsamal päeval said Pilaatus ja Heroodes omavahel sõpradeks, kuna enne seda olid nad olnud teineteisega vaenus.
Pilaatus aga kutsus kokku ülempreestrid ja ülemad ja rahva
ning ütles neile: „Te olete toonud minu juurde selle inimese otsekui rahva ässitaja, ja vaata, mina ei ole teie ees teda üle kuulates leidnud sellel inimesel ühtegi süüd, mida teie tema peale kaebate.
Kuid ühtegi süüd ei ole leidnud ka Heroodes, sest ta on tema saatnud tagasi meie juurde. Ja vaata, ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma.
Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.”
[Aga ta oli kohustatud neile pühadeks ühe vangi vabaks laskma.]
Aga rahvahulk karjus ja hüüdis: „Hukka ta ära! Lase meile vabaks Barabas!”
Too oli linnas sündinud mässu ja mõrva pärast vangi heidetud.
Aga Pilaatus pöördus taas nende poole, tahtes vabaks lasta Jeesust.
Kuid nemad karjusid vastu: „Löö risti, löö ta risti!”
Tema aga ütles neile kolmandat korda: „Kuidas nii, mis ta siis halba on teinud? Ma ei ole temast leidnud ühtegi surmasüüd. Mina siis karistan teda ja lasen ta vabaks.”
Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.
Ja Pilaatus otsustas, et sünniks nende nõudmist mööda:
ta laskis vabaks selle, kes mässamise ja mõrva pärast oli heidetud vangi, aga selle, keda nemad palusid, Jeesuse, andis ta nende meelevalla kätte.
Kuid teda ära viies said nad kätte kellegi Siimona Küreenest, kes oli maalt linna tulemas, ja panid risti tema selga, et ta kannaks seda Jeesuse järel.
Ent Jeesusega käis kaasas suur hulk rahvast ja naisi, kes endale vastu rindu lüües teda itkesid.
Jeesus aga ütles nende poole pöördudes: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast,
sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!
Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! ja küngastele: Katke meid!
Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga?”
Aga ka kaks muud kurjategijat viidi hukkamisele koos temaga.
Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad - ühe temast paremale, teise vasemale.
[Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”] Aga nad heitsid liisku tema rõivaid jagades.
Ja rahvas oli jäänud seisma ja teda vaatama. Aga ülemadki irvitasid Jeesuse üle: „Teisi on ta päästnud, päästku iseennast, kui ta on see äravalitu, Jumala Messias!”
Ja ka sõdurid teotasid teda, astudes ta juurde, tuues talle äädikat
ja öeldes: „Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!”
Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas.
Aga üks ristil rippuvaist kurjategijaist teotas Jeesust: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!”
Aga teine sõitles teda: „Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all!
Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.”
Ja ta ütles: „Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!”
Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.”
Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat,
sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.
Ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Seda öeldes heitis ta hinge.
Aga juhtunut nähes andis väeülem Jumalale au, öeldes: „See inimene oli tõesti õige!”
Ja kogu rahvahulk, kes oli tulnud seda pealt vaatama, lõi sündivat nähes endale vastu rindu ja pöördus tagasi.
Aga kõik, kes Jeesust tundsid, olid jäänud seisma eemale, samuti naised, kes olid käinud temaga kaasas Galileamaalt alates, ja nad nägid seda.
Ja vaata, Juuda linnast Arimaatiast pärit Joosepi-nimeline Suurkohtu nõunik, kes oli hea ja õiglane mees,
kes ei olnud leppinud nende otsuse ega teoga ja kes ootas Jumala riiki,
läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu.
Ja ta võttis selle maha, mähkis linasse ja asetas kaljusse raiutud hauda, kuhu polnud veel mitte kedagi maetud.
Ja see oli pühade valmistumispäev, ning hingamispäev oli algamas.
Aga naised, kes olid Jeesusega koos tulnud Galileast, läksid kaasa ja vaatasid hauakambrit ja seda, kuidas tema ihu sinna pandi.
Siis nad pöördusid tagasi ning panid valmis lõhnarohte ja mürri. Ja hingamispäeval puhkasid nad käsu järgi.
Luuka 24 Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud.
Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat.
Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu.
Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas.
Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest?
Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,
öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.”
Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.
Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele,
ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.
[Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.]
Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel, + Algtekstis 'ligi kuuskümmend staadioni'. Staadion on umbes 190 m. mille nimi on Emmaus.
Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis olid juhtunud.
Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas.
Ent nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära.
Aga Jeesus ütles neile: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?” Ja nad jäid kurvalt seisma.
Aga üks neist, nimega Kleopas, ütles temale: „Sina vist üksi oled selline võõras Jeruusalemmas, kes veel ei tea, mis neil päevil seal on sündinud?”
Ja ta küsis neilt: „Mis siis?” Nemad ütlesid talle: „See, mis juhtus Jeesuse Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teos ja sõnas Jumala ja kogu rahva ees,
kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud.
Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist.
Aga ka mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures, panid meid hämmastuma.
Kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes end ka näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab.
Ja mõned meie kaaslastest läksid hauakambrisse ja leidsid nõnda olevat, nagu ka naised olid ütelnud, teda ennast nad aga ei näinud.”
Ja tema ütles neile: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!
Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?”
Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.
Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi ta, nagu läheks ta edasi.
Aga nemad käisid talle peale, öeldes: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas!” Ja tema läks sisse, et nende juurde jääda.
Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile.
Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist.
Ja nad ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?”
Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma ning leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased,
kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.”
Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud.
Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!”
Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.
Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames?
Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!”
Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu.
Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?”
Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala,
ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all.
Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.”
Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama
ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist.
Ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast.
Teie olete nende asjade tunnistajad.
Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!”
Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid.
Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse.
Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma
ja olid alati pühakojas Jumalat tänades.
Efesose 2 Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti ümberlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu,
- teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas.
Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.
Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu,
kui ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu,
ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu.
Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile,
sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde.
Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,
ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.
Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas
ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.