Eestikeelne Piibel 1997
Rutt 1 Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega.Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.
Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe pojaga.
Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat.
Siis surid ka mõlemad pojad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi üksi, ilma oma kahest pojast ja mehest.
Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Issand oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba.
Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,
ütles Noomi oma mõlemale miniale: „Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Issand tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!
Andku teile Issand, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe kojas!” Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid
ning ütlesid temale: „Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!”
Aga Noomi ütles: „Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema koos minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada teile meesteks?
Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et minna mehele! Kui ma ütleksin: Mul on veel lootust, kui ma veel täna öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi,
kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti rohkem kui teie, et Issanda käsi mind on tabanud.”
Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
Noomi ütles: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!”
Kuid Rutt vastas: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.
Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”
Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: „Kas see on Noomi?”
2. Kuningate 5 Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu. See vapper mees oli aga pidalitõbine.
Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist.
See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!”
Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.”
Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!” Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd.
Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: „Kui nüüd see kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.”
Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga tüli!”
Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: „Miks sa oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta saab teada, et Iisraelis on prohvet!”
Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees.
Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!”
Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve.
Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?” Ja ta pöördus ning läks ära vihasena.
Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: „Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!”
Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks.
Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!”
Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui elab Issand, kelle ees ma seisan, ma ei võta mitte.” Ja Naaman käis temale peale, et ta võtaks, kuid ta keeldus.
Ja Naaman ütles: „Kui mitte, siis lase ometi anda oma sulasele nii palju mulda, kui muulapaar jaksab kanda, sest su sulane ei taha enam ohverdada põletus- ja tapaohvreid muile jumalaile kui ainult Issandale!
Selle asja pärast aga andku Issand andeks su sulasele: kui mu isand läheb Rimmoni templisse, et seal kummardada minu käele nõjatudes, ja minagi kummardan Rimmoni templis, siis andku Issand andeks su sulasele selle pärast, kui ma pean kummardama Rimmoni templis!”
Ja Eliisa ütles temale: „Mine rahuga!” Aga kui ta oli läinud tema juurest tüki maad eemale,
Psalm 105 Ja ta kutsus nälja maa peale, lõpetas kõik leivajätku.
Ta läkitas nende eele mehe: Joosep müüdi orjaks.
Tema jalgu vaevati pakus, ta kaelgi pandi raudu,
kuni Issanda sõna läks täide, tema kõne tegi ta puhtaks.
Siis kuningas läkitas ja päästis ta lahti, rahvaste valitseja laskis ta valla.
Ta pani tema isandaks oma koja üle ja kogu oma omandi valitsejaks,
nõnda et ta oma tahtmist mööda võis sundida tema vürste ja õpetada tarkust tema vanemaile.
Nõnda tuli Iisrael Egiptusesse ja Jaakob elas võõrana Haami maal.
Ja Issand suurendas väga oma rahvast ning tegi ta tugevamaks tema rõhujaist.
Ta pani ahistajate südame vihkama oma rahvast, ja salakavalust pidama tema sulaste vastu.
Ta läkitas Moosese, oma sulase, ja Aaroni, kelle ta oli valinud.
Nemad tegid tema tunnustähti ja imetegusid Haami maal.
Ta läkitas pimeduse, tegi maa pimedaks, ja nad ei tõrkunud vastu tema sõnale.
Ta muutis nende veed vereks, ta suretas nende kalad.
Nende maa kubises konnadest, nende kuningate kambriteski oli neid.
Ta käskis, ja siis tuli parme ja sääski kogu nende maadele.
Ta andis neile rahet vihma asemel ja saatis tuleleeke nende maale.
Ta lõi maha nende viinapuud ja viigipuud ning murdis kõik puud nende maal.
Ta käskis, ja tuli lugematul arvul rohutirtse ja söödikuid,
ja need sõid kõik rohu nende maal ja neelasid nende põllu vilja.
Tema lõi maha ka kõik esmasündinud nende maal, kõik nende mehejõu esmikud.
Siis ta viis nad välja koos hõbeda ja kullaga, ega olnud ühtegi, kes oleks komistanud nende suguharude seas.
Egiptus rõõmustas nende ära minnes, sest hirm nende pärast oli teda vallanud.
Tema laotas pilve nende katteks ja tule valgustama ööd.
Nad palusid, ja ta tõi vutte ning söötis nende kõhud täis taeva leivaga.
Ta avas kalju ja vesi jooksis; see jooksis jõena põuasel maal.
Sest tema pidas meeles oma püha sõna ja oma sulast Aabrahami.
Nõnda ta viis välja oma rahva rõõmutsemisega ja oma valitud hõiskamisega.
Ja ta andis neile paganarahvaste maad ning nad pärisid rahvahõimude töövaeva,
et nad peaksid tema määrusi ja hoiaksid tema Seadust. Halleluuja!
Matteuse 8 Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda:
„Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!”
Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?”
Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!
Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!
Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis,
Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil.
Luuka 13 Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis.
Rooma 1 Ma ei taha ju, vennad, et teil jääks teadmata: ma olen sageli püüdnud teie juurde tulla, et mul oleks mingit vilja ka teie seas, nagu mul seda on muude rahvaste seas, ent tänini on mulle tulnud ikka mõni takistus.
Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane.
Seepärast olen valmis ka teile, Roomas asuvaile, kuulutama evangeeliumi.
Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele.
Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.”