48Jumal on Looja ja lunastajaKuulge seda, Jaakobi sugu,
keda nimetatakse Iisraeli nimega,
kes olete võrsunud Juuda seemnest,
kes vannute Issanda nime juures
ja kuulutate Iisraeli Jumalat -
ometi mitte tões ja õiguses,
ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi
ja toetuvad Iisraeli Jumalale,
kelle nimi on vägede Issand -,
endisi asju olen ma teatanud ammu,
need on lähtunud minu suust
ja mina olen neid kuulutanud.
Äkitselt tegin ma need teoks
ja need sündisid.
Ma teadsin, et sa oled kangekaelne,
et su kuklakõõlus on raudne
ja otsaesine vaskne.
Seepärast ma teatasin sulle ammu,
kuulutasin sulle, enne kui see sündis,
et sa ei ütleks: „Seda tegi mu ebajumal,
mu nikerdatud ja valatud kuju käskis nõnda.”
Sa oled kuulnud, nüüd vaata seda kõike!
Ja teie, kas te ei tahaks seda tunnustada?
Nüüdsest peale ma kuulutan sulle uusi asju
ja saladusi, mida sa ei tea.
Need on loodud äsja, ja mitte ammu,
ja enne tänast päeva
ei ole sa neist kuulnud,
et sa ei saaks öelda:
„Vaata, ma teadsin seda!”
Ei ole sa kuulnud ega teadnud,
ka ei ole su kõrv
varem selleks lahti olnud;
sest ma tean,
et sa tõepoolest oled truuduseta
ja et juba emaihust alates
hüütakse sind üleastujaks.
Oma nime pärast
olen ma pikameelne
ja oma kuulsuse pärast
hoian ma ennast tagasi,
et sind mitte hävitada.
Vaata, ma olen sind sulatanud,
ometi mitte kui hõbedat:
ma olen sind proovinud
viletsuse ahjus.
Iseenese pärast,
iseenese pärast teen ma seda,
sest muidu ju teotataks mind.
Oma au ma teistele ei anna!
Kuule mind, Jaakob,
ja Iisrael, mu kutsutu!
See olen mina!
Mina olen esimene,
mina olen ka viimne.
Minu käsi on rajanud maale aluse
ja mu parem käsi on laotanud taeva;
kui ma neid hüüan,
siis nad astuvad üheskoos ette.
Kogunege kõik ja kuulge!
Kes neist on seda kuulutanud?
See, keda Issand armastab,
näitab oma tahet Paabelis
ja oma käsivart kaldealaste seas.
Mina, mina olen rääkinud,
mina olen ta kutsunud,
olen tema toonud
ja tema teekond läheb korda.
Tulge mu juurde, kuulge seda!
Mina ei ole algusest peale
rääkinud salajas,
juba kui see sündis,
olin ma seal.
Ja nüüd on Issand Jumal
läkitanud minu ja oma Vaimu.
Nõnda ütleb Issand,
su lunastaja, Iisraeli Püha:
Mina olen Issand, su Jumal,
kes sulle õpetab, mis on kasulik,
kes sind juhatab teele,
mida sa pead käima.
Kui sa ometi oleksid
tähele pannud mu käske!
Siis oleks su rahu
olnud kui jõgi
ja su õigus oleks olnud
otsekui mere lained.
Su sugu oleks olnud
nagu liiva
ja su ihuvilja
selle sõmerate sarnaselt:
ei oleks hävitatud ega kaotatud
tema nime mu palge eest.
Minge välja Paabelist,
põgenege Kaldeast,
rõõmuhüüdega andke teada,
kuulutage seda,
levitage maailma ääreni,
öelge:
„Issand on lunastanud
oma sulase Jaakobi.
Nad ei saanud tunda janu,
kui ta viis neid läbi kõrbete:
ta laskis neile kaljust
vett voolata,
ta lõhestas kalju
ja vesi vulises.”
Õelatel ei ole rahu,
ütleb Issand.
keda nimetatakse Iisraeli nimega,
kes olete võrsunud Juuda seemnest,
kes vannute Issanda nime juures
ja kuulutate Iisraeli Jumalat -
ometi mitte tões ja õiguses,
ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi
ja toetuvad Iisraeli Jumalale,
kelle nimi on vägede Issand -,
endisi asju olen ma teatanud ammu,
need on lähtunud minu suust
ja mina olen neid kuulutanud.
Äkitselt tegin ma need teoks
ja need sündisid.
Ma teadsin, et sa oled kangekaelne,
et su kuklakõõlus on raudne
ja otsaesine vaskne.
Seepärast ma teatasin sulle ammu,
kuulutasin sulle, enne kui see sündis,
et sa ei ütleks: „Seda tegi mu ebajumal,
mu nikerdatud ja valatud kuju käskis nõnda.”
Sa oled kuulnud, nüüd vaata seda kõike!
Ja teie, kas te ei tahaks seda tunnustada?
Nüüdsest peale ma kuulutan sulle uusi asju
ja saladusi, mida sa ei tea.
Need on loodud äsja, ja mitte ammu,
ja enne tänast päeva
ei ole sa neist kuulnud,
et sa ei saaks öelda:
„Vaata, ma teadsin seda!”
Ei ole sa kuulnud ega teadnud,
ka ei ole su kõrv
varem selleks lahti olnud;
sest ma tean,
et sa tõepoolest oled truuduseta
ja et juba emaihust alates
hüütakse sind üleastujaks.
Oma nime pärast
olen ma pikameelne
ja oma kuulsuse pärast
hoian ma ennast tagasi,
et sind mitte hävitada.
Vaata, ma olen sind sulatanud,
ometi mitte kui hõbedat:
ma olen sind proovinud
viletsuse ahjus.
Iseenese pärast,
iseenese pärast teen ma seda,
sest muidu ju teotataks mind.
Oma au ma teistele ei anna!
Kuule mind, Jaakob,
ja Iisrael, mu kutsutu!
See olen mina!
Mina olen esimene,
mina olen ka viimne.
Minu käsi on rajanud maale aluse
ja mu parem käsi on laotanud taeva;
kui ma neid hüüan,
siis nad astuvad üheskoos ette.
Kogunege kõik ja kuulge!
Kes neist on seda kuulutanud?
See, keda Issand armastab,
näitab oma tahet Paabelis
ja oma käsivart kaldealaste seas.
Mina, mina olen rääkinud,
mina olen ta kutsunud,
olen tema toonud
ja tema teekond läheb korda.
Tulge mu juurde, kuulge seda!
Mina ei ole algusest peale
rääkinud salajas,
juba kui see sündis,
olin ma seal.
Ja nüüd on Issand Jumal
läkitanud minu ja oma Vaimu.
Nõnda ütleb Issand,
su lunastaja, Iisraeli Püha:
Mina olen Issand, su Jumal,
kes sulle õpetab, mis on kasulik,
kes sind juhatab teele,
mida sa pead käima.
Kui sa ometi oleksid
tähele pannud mu käske!
Siis oleks su rahu
olnud kui jõgi
ja su õigus oleks olnud
otsekui mere lained.
Su sugu oleks olnud
nagu liiva
ja su ihuvilja
selle sõmerate sarnaselt:
ei oleks hävitatud ega kaotatud
tema nime mu palge eest.
Minge välja Paabelist,
põgenege Kaldeast,
rõõmuhüüdega andke teada,
kuulutage seda,
levitage maailma ääreni,
öelge:
„Issand on lunastanud
oma sulase Jaakobi.
Nad ei saanud tunda janu,
kui ta viis neid läbi kõrbete:
ta laskis neile kaljust
vett voolata,
ta lõhestas kalju
ja vesi vulises.”
Õelatel ei ole rahu,
ütleb Issand.