Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 3 Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde.Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära.
Ja Mooses mõtles: „Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle.”
Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”
Siis ta ütles: „Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!”
Ja ta jätkas: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata.
Ja Issand ütles: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu
ja olen alla tulnud neid egiptlaste käest päästma ja neid sellelt maalt viima heale ja avarale maale, maale, mis piima ja mett voolab, kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, hiivlaste ja jebuuslaste asupaika.
Vaata, nüüd on Iisraeli laste hädakisa jõudnud minuni ja ma olen ka näinud rõhumist, millega egiptlased neid rõhuvad.
Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!”
Kuid Mooses ütles Jumalale: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?”
Aga tema kostis: „Mina olen sinuga, ja see olgu sulle tähiseks, et mina sind olen läkitanud: kui sa rahva Egiptusest oled välja viinud, siis te teenite Jumalat sellel mäel.”
Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?”
Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!” + 'Mina-kes-olen' ehk 'olen-kes-olen' (heebrea k ehje ašer ehje) viitab Jumala nimele Jahve (vrd s 15). Ehje tähendab 'mina olen', jahve 'ta on'. Jahve nime asemel kasutatakse tõlgetes traditsiooniliselt sõna 'Issand'. Juudidki hakkasid aukartuses Jumala ees tema nime asemel lugema sõna adonaj 'Issand'. Ka vanades tõlgetes (kreeka, ladina jne) kasutatakse Jahve nime asemel sõna 'Issand'. Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: 'Ma Olen' on mind läkitanud teie juurde.”
Psalm 135 Halleluuja! Kiitke Issanda nime, kiitke teie, Issanda sulased,
kes seisate Issanda kojas, meie Jumala koja õuedel!
Kiitke Issandat, sest Issand on hea; mängige tema nimele, sest see on kaunis!
Sest Issand on valinud enesele Jaakobi, omandiks võtnud Iisraeli.
Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad.
Kõik, mis Issandale meeldib, teeb ta taevas ja maa peal, meredes ja kõigis mere sügavikes.
Tema tõstab pilved maa otsast; tema teeb välgud vihmaks, ta toob tuule välja oma aitadest.
Ta lõi maha egiptlaste esmasündinud, nii inimeste kui loomade omad.
Ta saatis tunnustähti ja imesid sinu sekka, Egiptus, vaarao peale ja kõigi ta sulaste peale.
Ta lõi maha palju paganarahvaid ja tappis ära vägevad kuningad,
Siihoni, emorlaste kuninga, Oogi, Baasani kuninga, ja kõik Kaanani kuningriigid,
ja andis nende maa pärisosaks, pärisosaks oma rahvale Iisraelile.
Issand, su nimi püsib igavesti, Issand, su mälestus põlvest põlve!
Sest Issand mõistab kohut oma rahvale ja halastab oma sulaste peale.
Paganate ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe.
Kõrvad neil on, aga nad ei pane tähele; ei ole ka hingeõhku nende suus.
Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
Iisraeli sugu, tänage Issandat! Aaroni sugu, tänage Issandat!
Leevi sugu, tänage Issandat! Teie, kes kardate Issandat, tänage Issandat!
Olgu tänatud Issand Siionist, tema, kes elab Jeruusalemmas! Halleluuja!
Jesaja 60 Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust.
Matteuse 17 Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse.
Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.
Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga.
Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.”
Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!”
Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga.
Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!”
Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi.
Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”
Ilmutuse 1 Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel, mida hüütakse Patmoseks, Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast.
Ma olin vaimus Issanda päeval + 'Issanda päev' tähendab pühapäeva - Issandale Jeesusele pühendatud nädala esimest päeva, mida tähistati Jeesuse ülestõusmise päevana. ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast,
mis ütles: „Mida sa näed, kirjuta raamatusse ning saada neile seitsmele kogudusele: Efesosse ja Smürnasse ja Pergamoni ja Tüatiirasse ja Sardesesse ja Filadelfiasse ja Laodikeiasse.”
Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga
ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga.
Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek,
ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin.
Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes.
Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne
ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.