Eestikeelne Piibel 1997
Jesaja 60 Vase asemel ma toon kulda ja raua asemel ma toon hõbedat, puidu asemel vaske ja kivide asemel rauda. Ja ma panen su ülemuseks rahu ning su sundijaks õiguse.Apostlite 7 Ülempreester küsis: „Kas see on nõnda?”
Aga Stefanos ütles: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias, enne Haaranisse elama asumist,
ning ütles talle: „Mine välja oma maalt ja oma sugulaste seast ja siirdu sinna maale, mille ma sulle näitan!”
Siis ta lahkus kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja pärast oma isa surma asus ta sealt ümber sellele maale, kus te nüüd elate.
Ja Jumal ei andnud Aabrahamile siin jalatäitki maad pärandiks, ent tõotas selle anda omandiks talle ja ta järglastele - kuigi tal ei olnud last.
Jumal rääkis nõnda: Tema järglased elavad võõrana võõral maal ja nad orjastatakse ja neile tehakse kurja nelisada aastat,
ja rahvast, kes nad orjastab, mina karistan, ütles Jumal, ja pärast seda nad lähevad välja ja teenivad mind selles paigas.
Ja Jumal andis talle ümberlõikamislepingu. Ja nii sündis talle Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.
Ja peavanemad kadestasid Joosepit ja müüsid ta ära Egiptusesse, ent Jumal oli temaga
ja kiskus ta välja kõigist ta viletsustest ning andis talle armu ja tarkust vaarao, Egiptuse kuninga ees, ning see tõstis ta kogu Egiptusemaa ja terve oma koja ülemaks.
Aga siis tuli nälg kogu Egiptuse- ja Kaananimaale ja suur viletsus ning meie isad ei leidnud toidupoolist.
Aga kui Jaakob sai kuulda, et Egiptuses on vilja, läkitas ta meie isad sinna esimest korda.
Ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele, ja vaaraole sai teatavaks Joosepi päritolu.
Siis Joosep laskis kutsuda enda juurde oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.
Ja Jaakob läks alla Egiptusesse. Ja tema suri seal ja ka meie isad,
ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli hõbeda eest ostnud Hamori laste käest Sekemis.
Kui nüüd lähenes selle tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli andnud, kosus rahvas ja kasvas Egiptuses,
kuni tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi kurja meie isadele, nõudes, et nende imikud heidetaks ära, nii et need ei jääks ellu.
Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda kasvatati kolm kuud tema isa kojas.
Aga kui ta oli ära heidetud, siis vaarao tütar lapsendas ta ning kasvatas endale pojaks.
Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev oma sõnadelt ja tegudelt.
Aga kui tal neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi, Iisraeli lapsi.
Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.
Ta arvas, et ta vennad mõistavad, kuidas Jumal tema käe läbi annab neile pääste, aga nad ei mõistnud.
Ja järgmisel päeval, sattudes nende juurde, kui nad tülitsesid omavahel, katsus ta neid lepitada ja ütles: „Mehed, te olete ometi vennad, miks te siis teete teineteisele ülekohut?”
Aga see, kes tegi ligimesele ülekohut, tõukas ta eemale ja ütles: „Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?
Kas sa tahad ka mind hukata samal kombel, nagu sa eile hukkasid egiptlase?”
Nende sõnade pärast Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, kus talle sündis kaks poega.
Rooma 14 Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.
2. Korintose 1 Mina aga kutsun Jumala tunnistajaks oma hinge vastu, et ainult teie säästmise pärast ei ole ma enam Korintosesse tulnud.
See pole nii. Meie ei taha ju olla isandad teie usu üle - usus te püsite niigi -, vaid me tahame olla kaasosalised teie rõõmus.
2. Korintose 2 Ma ju tegin endamisi sellise otsuse, et ma ei tule taas teie juurde kurbuses.
Sest kui mina teid kurvastan, kes teine siis rõõmustaks mind kui see, keda ma olen kurvastanud?
Ja just seepärast ma kirjutasin teile, et teie juurde tulles mind ei kurvastaks need, kelle üle ma oleksin pidanud rõõmustama. Olen ju veendunud teie kõigi suhtes, et minu rõõm on ka teie kõikide oma.
Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega, aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.