Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 18 Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!”
Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.
Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga?
Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?
Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?”
Ja Issand ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”
Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk.
Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.”
Ja ta jätkas veelgi kõnelust temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast.”
Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei tee seda, kui leian sealt kolmkümmend.”
Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast.”
Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast.”
Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.
Õpetussõnad 16 Õigete tee on hoidumine kurjast; oma hinge hoiab, kes oma teed tähele paneb.
Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.
Parem olla koos vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada.
Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis.
Kel tark süda, seda nimetatakse mõistlikuks, ja mahedad huuled edendavad õpetust.
Mõistus on omanikule eluallikaks, aga rumalus on rumalatele karistuseks.
Targa süda teeb tema suu targaks ja edendab ta huultel õpetust.
Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele.
Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõpuks on see surmatee.
Nälg aitab töömeest töös, sest ta oma suu sunnib teda.
Kõlvatu mees kaevab hukatuseaugu ja tema huultel on otsekui kõrvetav tuli.
Salakaval mees tõstab riidu ja keelepeksja lahutab sõbrad.
Mees, kes kasutab vägivalda, ahvatleb oma ligimest ja viib ta teele, mis ei ole hea.
Kes silmi pilgutab, see mõtleb riukaid; kes huuled kokku pigistab, sel on pahategu otsustatud.
Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.
Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja.
Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle otsus on Issandalt.
Õpetussõnad 17 Parem kuiv paluke rahus kui kojatäis ohvriliha riiuga.
Tark sulane valitseb häbitu perepoja üle ning jagab pärisosa nagu üks vendadest.
Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi.
Kurjategija paneb tähele nurjatuid huuli, petis kuulab kurjakuulutavat keelt.
Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat, ei jää karistuseta, kes tunneb rõõmu teise õnnetusest.
Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad.
Selge jutt ei sobi rumalale, veel vähem siis vale kõne vürstile.
Meelehea on andja silmis nagu võlukivi: kuhu ta iganes pöördub, seal on tal edu.
Kes üleastumise kinni katab, otsib armastust, aga kes seda meelde tuletab, lahutab ennast sõbrast.
Noomitus mõjub arukale rohkem kui sada hoopi albile.
Õel inimene püüab aina vastu hakata, ent temale läkitatakse kallale julm käskjalg.
Pigemini tulgu mehele vastu karu, kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.
Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus.
Kes alustab tüli, päästab otsekui vee valla: seepärast jäta järele, enne kui puhkeb riid!
Õela õigeks- ja õige hukkamõistja - need mõlemad on Issanda meelest jäledad.
Mis kasu on rahast albi käes, kui tal ei ole soovi omandada tarkust?
Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend.
Jesaja 42 Nõnda ütleb Jumal, Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu selle rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad:
Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks,
avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojast.
Mina olen Issand, see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teisele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele.
Vaata, eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi; enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks.
Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud!
Tõstku häält kõrb ja selle linnad, külad, kus Keedar elab! Kaljude elanikud hõisaku, hüüdku valjusti mägede tippudelt!
Andku nad Issandale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!
Issand läheb välja nagu kangelane, ta õhutab võitlusindu otsekui sõjamees; ta tõstab sõjakisa, hüüab valjusti, astub võidukalt oma vaenlaste vastu.
Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaks.
Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata.
Aga taganema ja häbenema peavad need, kes loodavad nikerdatud kujude peale, kes ütlevad valatud kujudele: „Teie olete meie jumalad!”
Kurdid, kuulge, ja pimedad, tõstke oma pilk üles, et te näeksite!
Kes on pime, kui mitte mu sulane, ja kurt nagu mu käskjalg, kelle ma läkitan? Kes on nõnda pime nagu mu usaldusmees ja nõnda pime nagu Issanda sulane?
Sa oled näinud palju, aga ei ole tähele pannud; kõrvad on küll lahti, aga sa ei kuule.
Issandale meeldis oma õigluse pärast teha Seadus suureks ja võimsaks.
Ja see on paljaksriisutud ja rüüstatud rahvas: nad kõik on pandud aukudesse ja peidetud vangikodadesse; nad on jäänud saagiks ja päästjat ei ole, rüüsteks, ja ükski ei ütle: „Anna tagasi!”
Kes teist võtab seda kuulda, paneb tähele ja kuuleb tuleviku tarvis?
Kes andis Jaakobi rüüstata ja Iisraeli riisujate kätte? Kas mitte Issand, kelle vastu me pattu tegime, kelle teedel ei tahetud käia ja kelle Seadust ei tahetud kuulda?
Seepärast ta valas tema peale oma vihalõõma ja sõjajõu: see põletas teda igalt poolt, kuid ta ei saanud targaks; kõrvetas teda, kuid ta ei võtnud seda südamesse.