Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 12 Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!
Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”
Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.
Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.
Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.
Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: „Sinu soole ma annan selle maa!” Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.
Õpetussõnad 14 Lihtsameelne usub iga sõna, aga taiplik paneb tähele oma samme.
Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp on jultunud ja enesekindel.
Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, salasepitsejat meest vihatakse.
Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais.
Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud.
Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju.
Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks.
Tõetruu tunnistaja päästab hingi, aga kes sepitseb valesid, petab.
Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele.
Jesaja 29 Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,
siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet - imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.
Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: „Kes meid näeb? Kes meid tunneb?”
Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: „Tema ei ole mind teinud!” või ütleb kuju oma voolijale: „Tema ei oska midagi!”?
Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?
Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.
Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.
Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja,
kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale.
Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam.
Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat.