4Iisraeli ja Juudat manitsetakse pöördumaKui sa, Iisrael, pöördud,
siis pöördu minu poole,
ütleb Issand;
ja kui sa mu palge eest
kõrvaldad oma jäledused,
siis sa ei jää kodutuks.
Ja kui sa vannud:
„Nii tõesti kui Issand elab!”
- vannud tões, õiguses ja õigluses,
siis õnnistavad rahvad endid temaga
ja kiitlevad temast.
Sest nõnda ütleb Issand
Juuda meestele ja Jeruusalemmale:
Kündke enestele uudismaad
ja ärge külvake kibuvitste sekka!
Laske endid ümber lõigata Issandale
ja kõrvaldage oma südamete eesnahad,
Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud,
et mu viha ei süttiks nagu tuli
ega põleks teie tegude kurjuse pärast,
ilma et keegi kustutaks.
Juudat ähvardab kallaletungTeatage Juudas
ja kuulutage Jeruusalemmas
ning öelge:
Puhuge maal sarve,
hüüdke valjusti
ja öelge:
Tulge kokku ja läki
kindlustatud linnadesse!
Tõstke lipp Siioni poole,
põgenege, ärge peatuge!
Sest mina toon põhja poole
õnnetuse ja suure hävingu.
Lõvi tõuseb oma rägastikust
ja rahvaste hävitaja asub teele,
tuleb välja oma asupaigast
tegema su maad tühjaks,
su linnu elaniketa varemeiks.
Seepärast rõivastuge kotiriidesse,
kurtke ja kaevelge,
sest Issanda vihalõõm
ei ole meie pealt pöördunud.
Ja sel päeval, ütleb Issand,
kaob julgus kuningal ja vürstidel,
preestrid lõdisevad
ja prohvetid on hämmeldunud.
Aga mina ütlesin:
Oh, Issand Jumal!
Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma
hoopis petnud, öeldes:
Teile tuleb rahu -
kuid ometi ulatab mõõk elu ligi!
Sel ajal öeldakse sellele rahvale
ja Jeruusalemmale:
Kuum tuul tuleb lagedailt küngastelt kõrbes
mu rahva tütre poole,
aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks.
Tuul, mis selleks on liiga vali,
tuleb minu tarbeks:
nüüd kuulutan ka mina neile kohut.
Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt
ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea;
ta hobused on kotkaist kiiremad.
Häda meile, sest me oleme kadunud!
Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm,
et sind saaks päästa;
kui kaua sa lased viibida eneses
nurjatuil mõtteil?
Sest kisa kostab Daanist
ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust:
„Teatage rahvaile, vaata,
kuulutage Jeruusalemmale:
Piirajad tulevad kaugelt maalt
ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu.”
Need asuvad ta ümber otsekui väljavahid,
sellepärast et ta on hakanud mulle vastu,
ütleb Issand.
Sinu tee ja sinu teod
on seda sulle teinud;
jah, sinu oma kurjuse pärast
on see nii kibe,
et ulatub su südameni.
Mu rind, mu rind,
ma väänlen valudes.
Oh, mu südameseinad!
Mu süda tormitseb mu sees.
Ma ei saa vaiki olla,
sest ma kuulen sarvehäält,
sõjakära.
Hävingut kuulutatakse hävingu peale,
sest kogu maa on rüüstatud;
äkitselt rüüstatakse mu telgid,
ühe hetkega mu telgiriided.
Kui kaua ma pean nägema lippu,
kuulma sarvehäält?
Mu rahvas on ju meeletu,
ta ei tunne mind;
nad on rumalad lapsed,
neil ei ole arusaamist;
nad on küll targad tegema kurja,
aga nad ei mõista teha head.
Ma vaatasin maad, ja ennäe,
see oli tühi ja paljas;
ma vaatasin taeva poole,
aga seal ei olnud valgust.
Ma vaatasin mägesid, ja ennäe,
need vabisesid
ja kõik künkad kõikusid.
Ma vaatasin, ja ennäe,
ei olnud ühtegi inimest
ja kõik taeva linnud olid põgenenud.
Ma vaatasin, ja ennäe,
viljakas maa oli kõrb
ja kõik linnad lõhutud
Issanda vihalõõmast,
tema palge ees.
Sest Issand ütleb nõnda:
Kõik maa peab saama lagedaks.
Ometi ma ei tee lõppu.
Seepärast leinab maa
ja taevas ülal läheb mustaks;
sest ma olen rääkinud ja otsustanud,
ma ei kahetse seda ega loobu sellest.
Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast
põgeneb iga linn:
nad lähevad padrikuisse,
tõusevad kaljudele;
iga linn jäetakse maha
ja keegi ei ela neis.
Aga sina, rüüstatu,
mida sa teed?
Kuigi sa riietud purpurisse,
kuigi sa ehid ennast kuldehetega,
kuigi sa suurendad oma silmi värviga,
ilustad sa ennast asjata.
Su armastajad põlgavad sind
ja nõuavad su elu.
Sest ma kuulen häält,
nagu oleks keegi sünnitusvaludes,
esmasünnitaja ahastust,
Siioni tütre häält.
Ta hingeldab ja ringutab käsi:
„Häda mulle, ma vaagun hinge
tapjate käes!”
siis pöördu minu poole,
ütleb Issand;
ja kui sa mu palge eest
kõrvaldad oma jäledused,
siis sa ei jää kodutuks.
Ja kui sa vannud:
„Nii tõesti kui Issand elab!”
- vannud tões, õiguses ja õigluses,
siis õnnistavad rahvad endid temaga
ja kiitlevad temast.
Sest nõnda ütleb Issand
Juuda meestele ja Jeruusalemmale:
Kündke enestele uudismaad
ja ärge külvake kibuvitste sekka!
Laske endid ümber lõigata Issandale
ja kõrvaldage oma südamete eesnahad,
Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud,
et mu viha ei süttiks nagu tuli
ega põleks teie tegude kurjuse pärast,
ilma et keegi kustutaks.
Juudat ähvardab kallaletungTeatage Juudas
ja kuulutage Jeruusalemmas
ning öelge:
Puhuge maal sarve,
hüüdke valjusti
ja öelge:
Tulge kokku ja läki
kindlustatud linnadesse!
Tõstke lipp Siioni poole,
põgenege, ärge peatuge!
Sest mina toon põhja poole
õnnetuse ja suure hävingu.
Lõvi tõuseb oma rägastikust
ja rahvaste hävitaja asub teele,
tuleb välja oma asupaigast
tegema su maad tühjaks,
su linnu elaniketa varemeiks.
Seepärast rõivastuge kotiriidesse,
kurtke ja kaevelge,
sest Issanda vihalõõm
ei ole meie pealt pöördunud.
Ja sel päeval, ütleb Issand,
kaob julgus kuningal ja vürstidel,
preestrid lõdisevad
ja prohvetid on hämmeldunud.
Aga mina ütlesin:
Oh, Issand Jumal!
Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma
hoopis petnud, öeldes:
Teile tuleb rahu -
kuid ometi ulatab mõõk elu ligi!
Sel ajal öeldakse sellele rahvale
ja Jeruusalemmale:
Kuum tuul tuleb lagedailt küngastelt kõrbes
mu rahva tütre poole,
aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks.
Tuul, mis selleks on liiga vali,
tuleb minu tarbeks:
nüüd kuulutan ka mina neile kohut.
Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt
ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea;
ta hobused on kotkaist kiiremad.
Häda meile, sest me oleme kadunud!
Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm,
et sind saaks päästa;
kui kaua sa lased viibida eneses
nurjatuil mõtteil?
Sest kisa kostab Daanist
ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust:
„Teatage rahvaile, vaata,
kuulutage Jeruusalemmale:
Piirajad tulevad kaugelt maalt
ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu.”
Need asuvad ta ümber otsekui väljavahid,
sellepärast et ta on hakanud mulle vastu,
ütleb Issand.
Sinu tee ja sinu teod
on seda sulle teinud;
jah, sinu oma kurjuse pärast
on see nii kibe,
et ulatub su südameni.
Mu rind, mu rind,
ma väänlen valudes.
Oh, mu südameseinad!
Mu süda tormitseb mu sees.
Ma ei saa vaiki olla,
sest ma kuulen sarvehäält,
sõjakära.
Hävingut kuulutatakse hävingu peale,
sest kogu maa on rüüstatud;
äkitselt rüüstatakse mu telgid,
ühe hetkega mu telgiriided.
Kui kaua ma pean nägema lippu,
kuulma sarvehäält?
Mu rahvas on ju meeletu,
ta ei tunne mind;
nad on rumalad lapsed,
neil ei ole arusaamist;
nad on küll targad tegema kurja,
aga nad ei mõista teha head.
Ma vaatasin maad, ja ennäe,
see oli tühi ja paljas;
ma vaatasin taeva poole,
aga seal ei olnud valgust.
Ma vaatasin mägesid, ja ennäe,
need vabisesid
ja kõik künkad kõikusid.
Ma vaatasin, ja ennäe,
ei olnud ühtegi inimest
ja kõik taeva linnud olid põgenenud.
Ma vaatasin, ja ennäe,
viljakas maa oli kõrb
ja kõik linnad lõhutud
Issanda vihalõõmast,
tema palge ees.
Sest Issand ütleb nõnda:
Kõik maa peab saama lagedaks.
Ometi ma ei tee lõppu.
Seepärast leinab maa
ja taevas ülal läheb mustaks;
sest ma olen rääkinud ja otsustanud,
ma ei kahetse seda ega loobu sellest.
Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast
põgeneb iga linn:
nad lähevad padrikuisse,
tõusevad kaljudele;
iga linn jäetakse maha
ja keegi ei ela neis.
Aga sina, rüüstatu,
mida sa teed?
Kuigi sa riietud purpurisse,
kuigi sa ehid ennast kuldehetega,
kuigi sa suurendad oma silmi värviga,
ilustad sa ennast asjata.
Su armastajad põlgavad sind
ja nõuavad su elu.
Sest ma kuulen häält,
nagu oleks keegi sünnitusvaludes,
esmasünnitaja ahastust,
Siioni tütre häält.
Ta hingeldab ja ringutab käsi:
„Häda mulle, ma vaagun hinge
tapjate käes!”