Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 132 Palveteekonna laul. Issand, meenuta kõiki vaevu, mis on Taavetil,kes vandus Issandale, tõotas Jaakobi Vägevale:
„Ei ma lähe oma maja ulualla ega heida oma magamisasemele,
ei ma anna und oma silmadele ega suikumist oma laugudele,
kuni ma leian paiga Issandale, eluaseme Jaakobi Vägevale!”
Vaata, me kuulsime sellest Efratas, me leidsime selle Jaari väljadelt.
Mingem nüüd ta eluasemeisse, kummardugem tema jalgade järi ette!
Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas!
Sinu preestrid ehtigu endid õigusega ja su vagad hõisaku!
Oma sulase Taaveti pärast ära lükka tagasi oma võitud mehe palet!
Issand on vandunud Taavetile, tõesti, ta ei tagane sellest: „Sinu ihu soost panen ma ühe su aujärjele!
Kui su pojad peavad minu lepingut ja mu tunnistusi, mis ma neile õpetan, siis ka nende pojad peavad istuma igavesti sinu aujärjel!”
Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks.
„See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda.
Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust, tema vaesed täita leivaga.
Ja tema preestrid ma riietan päästega, ja tema vagad hakkavad valjusti hõiskama.
Seal ma lasen tärgata sarve Taavetile, ma valmistan lambi oma võitud mehele.
Tema vaenlased ma riietan häbiga, aga tema peas peab ta peaehe särama!”
Jesaja 54 Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega.
Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja.
Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind.
Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.
Johannese 12 Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.
Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.”
Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.
Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
Filipi 1 Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest.
Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks,
teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust.
Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada,
sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu
minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.
Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!