Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 14 Aga Mooses vastas rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!”
Ja Issand ütles Moosesele: „Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!
Sina aga tõsta oma kepp üles, siruta käsi mere kohale ja lõhesta see, et Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda läbi mere!
Ja mina, vaata, teen siis kõvaks egiptlaste südamed ja nad tulevad teile järele. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu ta sõjaväe, ta sõjavankrite ja ratsanike arvel,
et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand, kui ma ilmutan oma au vaarao, tema sõjavankrite ja ratsanike arvel.”
Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis nende taga,
tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv ühele pime, aga teisele valgustas ööd, ja üks ei pääsenud teisele ligi kogu öö.
Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi lõhenes.
Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.
Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.
Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse.
Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattad ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased: „Põgenegem Iisraeli eest, sest Issand sõdib nende poolt egiptlaste vastu!”
Aga Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!”
Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Issand paiskas egiptlased keset merd.
Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki.
Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.
Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal.
Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.
Psalm 116 Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!”
Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Johannese 11 Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.
Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,
ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.
Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.
Siis ütles Marta Jeesusele: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.
Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.”
Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.”
Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.”
Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?”
Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.”
Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: „Õpetaja on siin ja kutsub sind.”
Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,
sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.
Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.
Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.”
Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas
ja ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid talle: „Issand, tule ja vaata!”
Jeesus nuttis.
Siis juudid ütlesid: „Vaata, kuidas ta teda armastas!”
Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?”
Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.
Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.”
Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?”
Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.
Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.”
Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!”
Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”
1. Korintose 15 Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate
ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,
ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi
ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele,
seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama;
siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?
Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud.
Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.
Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata.
Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud;
kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes.
Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud.
Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.