Eestikeelne Piibel 1997
5. Moosese 32 „Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!
Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!
Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.
Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.
Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.
Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!
Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,
sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.
Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.
Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.
Psalm 23 Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.
Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind;
tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Johannese 10 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.
Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -,
ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind,
nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.
Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.
Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.
Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.”
1. Peetruse 2 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult.
Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt.
Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.
„Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust”;
ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;
ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.
Teie olite ju „nagu lambad ekslemas”, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.