Eestikeelne Piibel 1997
8Juudit Aga neil päevil kuulis sellest Juudit, Ooksi poja Merari tütar. Ooks oli Joosepi poeg, kes oli Ussieli poeg, kes oli Elkija poeg, kes oli Ananiase poeg, kes oli Gideoni poeg, kes oli Refaimi poeg, kes oli Ahituubi poeg, kes oli Eelija poeg, kes oli Hilkija poeg, kes oli Eliabi poeg, kes oli Naatanaeli poeg, kes oli Selumieli poeg, kes oli Suurisaddai poeg, kes oli Iisraeli poeg.Juuditi mees Manasse, temaga samast suguharust ja suguvõsast, oli surnud odralõikuse ajal.
Kui ta seisis nende juures, kes põllul vihke sidusid, sai ta kuumarabanduse ja heitis voodisse ning suri Betuulias, oma linnas. Ja ta maeti oma vanemate juurde väljale, mis on Dotani ja Balamooni vahel.
Juudit oli lesena elanud oma kojas kolm aastat ja neli kuud
ning oli enesele teinud telgi oma koja katusele. Ta oli pannud kotiriide niuetele ja tal olid leseriided seljas.
Ja lesepõlves paastus ta iga päev, välja arvatud hingamispäeva eelpäevil ja hingamispäevil, noorkuupäeva eelpäevil ja noorkuupäevil, pidupäevil ja Iisraeli soo rõõmupäevil.
Tal oli veetlev välimus ja väga ilus nägu. Tema mees Manasse oli jätnud talle kulda ja hõbedat, sulaseid ja teenijaid, veiseid ja põlde. Ja need jäid temale.
Ei olnud ühtki, kes oleks temast kurja kõnelnud, sest ta kartis väga Jumalat.
Juudit sõitleb rahva ülemaid Kui Juudit kuulis rahva kurje sõnu ülema vastu, kuna nad veepuuduse pärast olid julguse kaotanud, ja kui ta kuulis kõiki sõnu, mida Ussija neile oli ütelnud, kuidas ta neile oli vandudes lubanud, et ta viie päeva pärast annab linna üle assüürlastele,
siis ta läkitas oma teenija, kes oli kogu tema varanduse ülevaataja, kutsuma linnavanemaid Habrit ja Karmit.
Ja kui need tema juurde tulid, siis ta ütles neile: „Kuulake ometi mind, Betuulia elanike ülemad! Sest ei ole õige teie sõna, mida te täna olete rahva ees rääkinud, kui olete lubanud vandega, mille olete andnud Jumalale, üteldes, et annate linna meie vaenlastele, kui Issand neil päevil ei pöördu meid aitama!
Sest kes te õieti olete, et te täna olete kiusanud Jumalat ja olete astunud Jumala asemele inimlaste keskele?
Jah, küsige nüüd kõigeväeliselt Issandalt, aga te ei saa eales midagi teada!
Sest teie ei saa uurida inimsüdame sügavust ega mõista tema mõtteviisi; kuidas tahate siis uurida Jumalat, kes selle kõik on teinud, ja ära tunda tema meelsust ning mõista tema kavatsust? Ei iialgi, vennad! Ärge vihastage Issandat, meie Jumalat!
Sest kui ta selle viie päeva jooksul ei taha meid aidata, siis on temal ometi meelevald meid kaitsta päeval, mil ta ise tahab, või meid hävitada meie vaenlaste ees.
Teie aga ärge nõudke meie Issandalt Jumalalt tagatisi, sest Jumal ei ole nagu inimene, keda võib ähvardada, ega nagu inimlaps, kes kõhkleb.
Seepärast oodakem päästmist temalt ja hüüdkem teda meile appi, ja tema kuuleb meie häält, kui see temale meeldib!
Sest meie sugupõlvedes ei ole tõusnud kedagi ega ole meie hulgas tänapäevalgi ühtki suguharu või perekonda või paika või linna, mis austaks kätega tehtud jumalaid, nõnda nagu on sündinud muistseil päevil,
mistõttu meie vanemad anti mõõga ja riisumise kätte ja nad langesid suures kaotuses meie vaenlaste ees.
Meie aga ei tunne ühtki muud Jumalat peale tema, seepärast me loodame, et ta ei põlga meid ega mitte kedagi meie soost.
Sest kui meid tõesti vallutatakse, siis vallutatakse ka kogu Juuda ja meie pühad paigad rüüstatakse. Aga nende teotamise eest nõuab ta tasu meie verelt.
Meie vendade tapmise ja maa vangiviimise ning meie pärisosa laastamise laseb ta tulla meie pea peale paganate keskel, kus peame olema orjad ning saama pahanduseks ja naeruks oma isandate ees.
Sest meie orjapõlvest ei tule rõõmu, vaid Issand, meie Jumal, teeb selle häbiks.
Ja nüüd, vennad, näidakem oma vendadele, et nende hing oleneb meist ja et pühad paigad, tempel ja altar, toetuvad meile!
Kõige selle juures tänagem Issandat, oma Jumalat, kes meid proovile paneb niisamuti nagu meie vanemaid!
Meenutagem, mida ta tegi Aabrahamiga, ja kuidas ta proovile pani Iisaki, ja mis juhtus Jaakobile Süüria Mesopotaamias, kui ta karjatas oma ema venna Laabani lambaid!
Sest nõnda nagu ta neid tulega proovis, et läbi katsuda nende südameid, nõnda ta ei ole meidki nüüd nuhelnud; Issand karistab ainult manitsuseks neid, kes tema juurde tulevad.”
Ussija vabandab ennast Siis Ussija vastas temale: „Kõik, mida sa oled ütelnud, oled sa rääkinud vagast südamest, ja ei ole kedagi, kes sinu sõnadele vastu vaidleks.
Sest sinu tarkus ei ole ilmsiks saanud alles täna, vaid niikaua kui sa oled elanud, on kogu rahvas tundnud sinu tarkust, ja et see, mida sa oma südames mõtled, on hea.
Rahval on aga suur janu, ja nad sundisid meid tegema nii, nagu oleme neile ütelnud, ja võtma enda peale vande, mida me ei või tühistada.
Palveta nüüd meie eest, sest sa oled jumalakartlik naine, et Issand annaks vihma meie kaevude täiteks ja meil enam ei oleks puudust!”
Juudit lubab tuua lahenduse Juudit ütles siis neile: „Kuulake mind! Mina teen ühe teo, millest meie rahva poegade keskel jutustatakse põlvest põlve.
Täna öösel seiske väravas, mina lähen välja koos oma teenijaga, ja nende päevade jooksul, mille järel te lubasite linna anda meie vaenlastele, kaitseb Issand Iisraeli minu käe läbi!
Aga ärge uurige minu tegemisi, sest ma ei räägi sellest teile enne, kui olen oma töö lõpetanud!”
Ussija ja ülemad ütlesid siis temale: „Mine rahuga ja Issand Jumal käigu sinu ees kättemaksmiseks meie vaenlastele!”
Seejärel nad lahkusid telgist ja läksid tagasi oma kohtadele.
9Juuditi palve Aga Juudit heitis silmili maha, pani enesele tuhka pähe ja võttis ennast kotiriide väele, millega ta oli riietatud. Ja parajasti toodi Jeruusalemma jumalakojas õhtust suitsutusohvrit. Juudit hüüdis siis suure häälega Issanda poole ja ütles:
„Issand, minu isa Siimeoni Jumal, kes sa andsid tema kätte mõõga, et nuhelda võõraid rahvaid, kes kuritööks avasid neitsi üsa, häbistamiseks paljastasid tema puusad ja rüvetasid tema lapsekoja, et seda teotada! Sina olid ju ütelnud: „Nõnda ei tohi!” Ometi nad tegid.
Sellepärast sa andsid nende ülemad tappa, ja nende voodi, mis häbenes pettuse pärast, andsid sa verevalamiseks: sa lõid maha sulased koos vägevatega, jah, vägevad nende aujärgedelt.
Ja sa andsid nende naised riisuda ning tütred vangideks, kogu sõjasaagi neilt jaotamiseks sinu armastatud poegade vahel, kes tarmuga vihastasid sinu eest, põlastasid oma vere rüvetamist ning hüüdsid sind appi. Oh Jumal, minu Jumal, kuule ka mind, leske!
Sest sina oled teinud, mis oli enne neid tegusid; need ja pärast neid, nüüdset ja tulevast oled sina kavatsenud, ja mida sa oled kavatsenud, see on sündinud.
Ja need, mida sa otsustasid, astusid ette ja ütlesid: „Vaata, siin me oleme!” Sest kõik sinu teed on valmis, ja sinu kohtuotsus on juba tehtud.
Sest vaata, assüürlased on teinud suureks oma sõjaväe: nad ülistavad hobuseid ja ratsanikke, kiidavad jalameeste käsivart; nad loodavad kilpide, piikide, ambude ja lingude peale ega tea, et sina oled Issand, kes lõpetab sõjad.
Issand on sinu nimi. Löö maha nende vägi oma rammuga ja purusta nende võim oma vihas! Sest nad on otsustanud teotada sinu pühi paiku, rüvetada telki, kus hingab sinu auline nimi, mõõgaga raiuda maha sinu altari sarv.
Vaata nende ülbust, saada oma viha nende pea peale, anna minu, lese käele rammu mu ettevõtteks!
Löö minu teesklevate huulte abil orja koos isandaga, ja isandat koos oma sulasega, murra nende kõrkus naise käe läbi!
Sest sinu võim ei sõltu hulgast ega sinu valitsus vägevaist, vaid sa oled alandlike Jumal, nõtrade aitaja, jõuetute tugi, meeleheitel olijate kaitsja, lootusetute päästja.
Tõesti, tõesti, minu isa Jumal ja Iisraeli pärisosa Jumal, taeva ja maa valitseja, vete looja, kogu oma loodu kuningas, kuule sina minu palvet
ja tee minu sõna ning kavalus haavaks ja vermeks neile, kes on pidanud kurja nõu sinu lepingu, sinu pühitsetud koja, Siioni mäetipu ja sinu laste asupaiga vastu.
Ja anna arusaamist kogu oma rahvale ja igale suguharule, et nad teaksid, et sina oled Jumal, kõige väe ja võimu Jumal, ja et ei ole kedagi teist, kes kaitseb Iisraeli sugu, kui ainult sina!”
10Juudit läheb Olovernese leeri Ja sündis, kui ta oli lõpetanud hüüdmise Iisraeli Jumala poole ning oli ütelnud kõik need sõnad,
et ta tõusis püsti, kutsus oma teenija ja läks sinna kotta, kus ta viibis hingamispäevil ja pühade ajal.
Ta pani ära kotiriide, millega ta oli riietatud, võttis seljast leseriided, pesi veega oma ihu, võidis ennast kalli salviga, seadis juukseid, pani endale laubaehte ja selga piduriided, millega ta oli ehitud olnud oma mehe Manasse eluajal.
Ja ta pani sandaalid jalga ning ehtis ennast sammuahelakeste, käevõrude, sõrmuste, kõrvarõngaste ja kõigi oma ehetega. Ta tegi enese väga ilusaks, et kütkestada meeste silmi, kes iganes teda näevad.
Oma teenijale andis ta nahkastja veiniga ja kruusi õliga, täitis seljakoti odrajahu, viigikakkude ja puhaste leibadega, pakkis kõik oma nõud ja andis need teenijale kanda.
Siis nad läksid Betuulia linna värava juurde ja kohtasid Ussijat ning linnavanemaid Habrit ja Karmit, kes seal seisid.
Aga kui need teda nägid, tema nägu oli muutunud ja riided vahetatud, siis nad imetlesid üliväga tema ilu ning ütlesid talle:
„Meie vanemate Jumal andku sulle armu ja lasku korda minna sinu ettevõte Iisraeli laste uhkuseks ja Jeruusalemma ülenduseks!”
Ja ta palus Jumalat ning ütles siis neile: „Käskige avada mulle linna värav, et saaksin minna täide viima seda, millest olete minuga rääkinud!”
Nad tegid nõnda. Ja Juudit läks välja, tema ja ta teenija koos temaga. Linna mehed aga vaatasid talle järele, kui ta mäest alla läks ja oru läbis, kuni nad teda enam ei näinud.
Juudit kohtab assüürlasi Nõnda nad sammusid otse läbi oru, kuni assüürlaste eelvägi neile vastu tuli.
Ja need võtsid ta kinni ning küsisid: „Kes sa oled? Ja kust sa tuled ning kuhu sa lähed?” Ja ta vastas: „Mina olen heebrealaste tütar, aga ma põgenen nende juurest, sest nad antakse teile roaks.
Ma olen teel teie sõjaväe ülempealiku Olovernese palge ette, et kuulutada tõesõnu. Ma tahan talle näidata teed, mida ta peab minema, et saada oma valdusesse kogu mäestik, ilma et tema meestest keegi hukkuks.”
Juuditi ilu veetleb assüürlasi Kui mehed kuulsid tema sõnu ning vaatasid tema nägu, ta oli nende imestuseks väga ilus, siis nad ütlesid temale:
„Sa oled päästnud oma hinge, tõtates tulema meie isanda ette. Mine siis nüüd tema telki ja mõned meist saadavad sind, kuni nad sinu temale üle annavad.
Aga kui sa tema ees seisad, siis ära karda oma südames, vaid kuuluta oma sõnumit, siis ta teeb sulle head!”
Nad valisid endi hulgast sada meest saatma teda ja tema teenijat, ja need viisid naised Olovernese telgi juurde.
Ja kogu leer jooksis kokku, sest tema tulek oli telkides teatavaks saanud. Nad tulid ning ümbritsesid teda, kui ta seisis väljas Olovernese telgi ees, kuni tollele oli Juuditist teada antud.
Nad imetlesid tema ilu, imetlesid tema tõttu ka Iisraeli lapsi ning ütlesid üksteisele: „Kes võiks alahinnata seda rahvast, kelle hulgas on niisugused naised? Ei ole hea, kui üksainuski mees neist ellu jääb, sest kui nad minna lastakse, võivad nad petta kogu maailma.”
Siis tulid välja Olovernese ihukaitsjad ja kõik tema teenrid ning viisid Juuditi telki.
Olovernes puhkas oma voodis kattevõrgu all, mis oli purpurlõngast, sissekootud kulla, smaragdide ja kalliskividega.
Kui temale anti Juuditist teada, siis tuli ta telgi eesruumi, ja tema ees kanti hõbelampe.
Aga kui Juudit tuli tema ja ta teenrite ette, siis imetlesid kõik tema näo ilu. Ja Juudit heitis silmili maha ning kummardas teda, aga Olovernese sulased tõstsid ta püsti.
11Juuditi ja Olovernese kõnelus Ja Olovernes ütles temale: „Ole julge, naine, ära karda oma südames, sest mina ei ole kurja teinud ühelegi inimesele, kes on tahtnud teenida Nebukadnetsarit, kogu maailma kuningat!
Kui nüüd sinu rahvas, kes elab mäestikus, ei oleks mind põlanud, siis ei oleks ma tõstnud oma oda nende vastu. Jah, nad ise on seda endale teinud!
Ja nüüd ütle mulle, miks sa oled nende juurest põgenenud ja meie juurde tulnud? Tõepoolest, sa oled tulnud, et pääseda! Ole julge, sa elad täna öösel ja edaspidigi!
Sest keegi ei tee sulle kurja, vaid sind koheldakse hästi, nagu on kohane minu isanda, kuningas Nebukadnetsari sulastele.”
Siis ütles Juudit temale: „Kuule oma teenija sõnu ja luba oma orjatari kõnelda sinu ees! Täna öösel ma ei kuuluta oma isandale valet.
Ja kui sa teed oma orjatari sõnade järgi, siis teeb Jumal sinu läbi ühe suure teo, ja minu isanda kavatsused ei lähe tühja.
Sest nii tõesti, kui elab Nebukadnetsar, kogu maailma kuningas, ja nii tõesti, kui kestab tema valitsus, tema, kes sind on läkitanud õnnelikuks tegema iga hingelist: mitte ainult inimesed ei teeni teda sinu läbi, vaid ka metsloomad, kariloomad ja taeva linnud elavad sinu võimsuse tõttu Nebukadnetsari ja kogu tema suguvõsa valitsuse all.
Sest me oleme kuulnud sinu tarkusest ja sinu meelekindlusest, ja kogu maailm teab, et kogu kuningriigis oled sina üksi tubli, taibukas ja imetlusväärne sõjapidamises.
Mis nüüd puutub kõnesse, mille Ahior pidas sinu nõukogus, siis ka meie oleme tema sõnu kuulnud, sest Betuulia mehed jätsid ta elama, ja ta jutustas neile kõik, mis ta sinu ees oli rääkinud.
Sellepärast, käskija isand, ära jäta tähele panemata tema sõna, vaid võta see südamesse, kuna see on tõsi! Sest meie rahvast ei karistata ja mõõk ei ahista neid, kui nad ei tee pattu oma Jumala vastu.
Aga et mu isand nüüd ei peaks taganema ja tühjade kätega jääma, vaid et surm langeks nende peale, siis on neid vallanud patt, millega nad vihastavad oma Jumalat, niipea kui nad teevad seda, mis ei ole lubatud.
Kuna neil on toit lõppenud ja vesi otsakorral, siis on nad otsustanud minna oma loomade kallale, ja kõike, mida Jumal oma käskudes on neid keelanud süüa, nad tahavad toiduks tarvitada.
Ja vilja uudseannid ning veini ja õli kümnised, mis on pühitsetud ja talletatud Jeruusalemmas meie Jumala palge ees seisvaile preestreile, on nad käskinud ära tarvitada, ehkki mitte ühelgi rahva seast ei ole luba neid kätegagi puudutada.
Ka on nad läkitanud saadikud Jeruusalemma - sest needki, kes elavad seal, on teinud sedasama -, et nõutada endale luba Suurkohtult.
Niipea kui see saab neile teatavaks ja nad teevad selle järgi, antakse nad samal päeval sinule hävitamiseks.
Sellepärast mina, sinu teenija, kui ma kõike seda teada sain, jooksin ära nende juurest, ja Jumal läkitas mind tegema koos sinuga tegusid, mida imetleb kogu maailm, igaüks, kes neist kuuleb.
Sest sinu teenija on jumalakartlik ning teenib ööd ja päevad taeva Jumalat. Nüüd jään ma sinu juurde, mu isand, aga öösiti tahab su teenija minna välja orgu Jumalat paluma. Küll tema ütleb mulle, millal nad oma patte on teinud.
Siis ma tulen ja teatan sinule. Ja sina lähed välja kogu oma sõjaväega ning mitte ükski neist ei suuda sulle vastu panna.
Ma viin sind läbi Juudamaa, kuni sa jõuad Jeruusalemma alla ja ma panen sinu trooni selle keskele. Ja sina ajad neid nagu lambaid, kellel ei ole karjast, ja koergi ei liiguta keelt sinu vastu. Sest seda on mulle ennustatud ja kuulutatud ning mind on läkitatud seda sulle ütlema.”
Need sõnad meeldisid Olovernesele ja kõigile tema sulastele, ja nad imetlesid tema tarkust ning ütlesid:
„Ühest maailma äärest teiseni ei ole ühtki teist niisugust ilusa näo ja targa kõnega naist!”
Olovernes ütles temale: „Jumal on hästi teinud, läkitades sind rahva ette, et meile tuleks võit, aga neile, kes põlgavad minu isandat, hukatus.
Ja nüüd: ilus oled sa välimuselt ja su sõnad on head. Kui sa teed, nagu oled rääkinud, siis on sinu Jumal minu Jumal, ja sa hakkad elama kuningas Nebukadnetsari kojas ning saad kuulsaks kogu maal.”
12Juudit sööb ainult kaasatoodud toitu Ja Olovernes käskis viia Juuditi sinna, kuhu tema hõbenõud olid paigutatud, ja tegi korralduse, et temale kaetaks laud Olovernese enese roogadega ja antaks juua tema veini.
Aga Juudit ütles: „Mina siit ei söö, et pahandust ei sünniks, vaid mulle antagu seda, mida olen kaasa toonud!”
Olovernes ütles siis temale: „Aga kui see, mis sul kaasas on, lõpeb, kust me siis saame pakkuda sulle samasugust? Sest meie juures ei ole kedagi sinu rahva hulgast.”
Aga Juudit vastas talle: „Nii tõesti kui sinu hing elab, mu isand, ei jõua sinu teenija ära süüa seda, mis mul kaasas on, enne kui Issand minu käe läbi on teinud, mida ta on otsustanud.”
Siis Olovernese teenrid viisid ta telki ja ta magas kuni keskööni. Aga hommikuvahi ajal tõusis ta üles
ja saatis Olovernesele sõna: „Minu isand andku nüüd käsk, et sinu teenijal lubataks minna palvetama!”
Ja Olovernes käskis oma ihukaitsjaid, et nad teda ei takistaks. Juudit jäi nüüd leeri kolmeks päevaks ning läks öösiti Betuulia orgu ja suples leeri allikas.
Ja kui ta oli veest välja tulnud, siis ta palus Issandat, Iisraeli Jumalat, et see tasandaks tema teed oma rahva laste päästmiseks.
Siis ta läks puhtana telki ja jäi sinna, kuni õhtul tema toit toodi.
Olovernese pidu Neljandal päeval sündis, et Olovernes tegi peo ainult oma teenritele ega kutsunud sinna ühtki ametikandjat.
Ta ütles Bagoasele, oma ülemteenrile, kes oli kõige üle, mis tal oli: „Mine nüüd, meelita seda heebrea naist, kes sinu juures on, et ta meie juurde tuleks ning sööks ja jooks koos meiega!
Sest vaata, see oleks meile häbiks, kui niisuguse naise laseme minna, ilma et ta oleks olnud meie seltskonnas. Sest kui me teda ei valluta, siis ta naerab meid välja.”
Siis Bagoas läks Olovernese juurest välja ja läks Juuditi juurde sisse ning ütles: „Ärgu ometi see kaunis neiu viivitagu minu isanda juurde tulemisega, et saada austust tema ees ja et koos meiega rõõmsasti veini juua ning sel päeval olla nagu üks assüürlaste tütreist, kes teenivad Nebukadnetsari kojas!”
Ja Juudit vastas temale: „Kes olen mina, et võiksin vastu rääkida oma isandale? Kõike, mis tema silmis on hea, teen ma kiiresti. See on mulle rõõmuks kuni mu surmapäevani.”
Siis ta tõusis ning ehtis ennast riiete ja kõigi naisteehetega. Tema ees läks ta teenija ja laotas Olovernese ees Juuditi jaoks maha lambanahad, mis ta Bagoaselt oli saanud igapäevaseks tarvitamiseks, et nende peal lamades leiba võtta.
Juudit tuli sisse ja heitis maha. Siis Olovernes kaotas temale oma südame, ta hing erutus ja tal oli väga suur himu temaga magada. Sest alates päevast, mil ta teda nägi, ootas ta sobivat aega, et teda võrgutada.
Ja Olovernes ütles talle: „Joo nüüd ja ole rõõmus koos meiega!”
Juudit vastas: „Küllap ma joon, isand, sest täna on mind austatud rohkem kui kunagi varem, arvates minu sündimispäevast.”
Ta võttis, sõi ja jõi tema ees seda, mis tema teenija oli valmistanud.
Ja Olovernes rõõmustas tema pärast ning jõi väga palju veini, nii palju nagu ta iialgi ei olnud joonud ühel ja samal päeval oma sündimisest saadik.
13Juudit tapab Olovernese Aga kui õhtu oli jõudnud, ruttasid tema teenrid minema. Ja Bagoas sulges telgi väljastpoolt ning ajas juuresolijad välja oma isanda palge eest. Need läksid oma magamisasemeile, sest nad kõik olid väsinud, kuna joomine oli kestnud kaua.
Ainult Juudit jäeti telki koos Olovernesega, kes oli langenud oma asemele, sest vein oli teinud ta joobnuks.
Ja Juudit oli käskinud oma teenijat, et see viibiks tema magamiskambri ees ja nagu iga päev ootaks tema väljatulekut. Ta oli nimelt ütelnud, et ta läheb oma palvusele. Sedasama oli ta rääkinud ka Bagoasele.
Kui kõik olid Olovernese juurest ära läinud ja magamiskambrisse ei olnud jäänud kedagi, ei väikest ega suurt, siis astus Juudit tema aseme juurde ja ütles oma südames: „Issand, kõigeväeline Jumal, vaata sel tunnil minu kätetöö peale Jeruusalemma ülendamiseks!
Sest nüüd on aeg aidata sinu omandrahvast ja teoks teha minu ettevõte vaenlaste hukkamiseks, kes meie vastu on tõusnud!”
Ja ta läks voodisamba juurde, mis oli Olovernese pea kohal, võttis sealt tema mõõga
ja astudes voodi ette, haaras kinni tema juustest ning ütles: „Tee mind tugevaks sel päeval, Issand, Iisraeli Jumal!”
Siis ta lõi kõigest jõust kaks korda tema kaela ja raius maha tema pea.
Tema keha veeretas ta voodist välja, rebides ka kattevõrgu sammaste küljest. Ja kohe pärast seda ta läks ning andis Olovernese pea oma teenijale,
kes viskas selle oma leivakotti. Siis nad mõlemad läksid üheskoos välja nagu oma kombekohasele palvusele. Ja kui nad olid läbinud leeri, läksid nad ümber oru, tõusid üles Betuulia mäele ning tulid selle väravate ette.
Juuditi tagasitulek Juudit hüüdis eemalt väravavahtidele: „Avage, avage värav! Issand, meie Jumal, on koos meiega, tehes vägevaid tegusid Iisraelis ja näidates jõudu vaenlaste vastu, nõnda nagu ta tänagi on teinud.”
Ja sündis, kui linna mehed kuulsid tema häält, et nad tõttasid alla linnavärava juurde ja kutsusid kokku linnavanemad.
Ja kõik, väikesed ja suured, jooksid kokku, sest tema tulek oli neile uskumatu. Nad tegid värava lahti ning võtsid tulijad vastu. Siis nad süütasid valgustuseks tule ja kogunesid tulijate ümber.”
Aga Juudit hüüdis neile valju häälega: „Kiitke Jumalat, kiitke! Kiitke Jumalat, kes ei ole oma halastust keelanud Iisraeli soole, vaid on täna öösel hukanud meie vaenlased minu käe läbi!”
Siis ta võttis kotist pea, näitas seda ja ütles neile: „Vaata, see on Olovernese, Assuri sõjaväe ülempealiku pea, ja näe, siin on kattevõrk, mille all ta joobnuna magas! Issand lõi ta maha naise käe läbi!
Ja nii tõesti kui elab Issand, kes mind on hoidnud teel, mida ma käisin: minu nägu ahvatles teda, hukatuseks temale enesele, aga minuga ta pattu ei teinud, mis mind oleks rüvetanud ja häbistanud.”
Siis kogu rahvas hämmastus väga ja nad kummardasid Jumalat austades ning üksmeelselt üteldes: „Ole kiidetud, meie Jumal, kes tänasel päeval oled alandanud oma rahva vaenlased!”
Ja Ussija ütles temale: „Ole õnnistatud, tütar, kõigekõrgema Jumala poolt kõigi naiste hulgas maa peal! Ja olgu kiidetud Issand Jumal, taeva ja maa Looja, kes sind on juhtinud raiuma meie vaenlaste väeülema pead!
Jah, usk, mis sinul oli, ei lahku iialgi nende inimeste südamest, kes igavesti meenutavad Jumala väge.
Ja Jumal lasku see saada sulle igaveseks auks, et ta sind õnnistab heade tegudega, sellepärast et sa ei säästnud oma hinge meie rahva alanduses, vaid astusid vastu meie langusele, käies õiget teed meie Jumala palge ees!” Ja kogu rahvas ütles: „Nõnda sündigu! Nõnda sündigu!”