Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 38 Siis vastas Issand Iiobile tormituulest ja ütles:„Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?
Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!
Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!
Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead. Või kes vedas selle üle mõõdunööri?
Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi,
kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?
Ja kes sulges ustega mere, kui see esile murdes emaüsast välja tuli,
kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase pimeduse mähkmeks,
kui ma sellele lõin korra, panin riivid ja uksed
ning ütlesin: „Siiani sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!”?
Psalm 107 Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda tema on lunastanud kitsikusest
ja on kogunud võõrailt mailt, hommiku poolt ja õhtu poolt, põhja poolt ja lõuna poolt.
Nad sõitsid laevadega merel ja toimetasid asju suurtel vetel.
Nad nägid Issanda tegusid ja tema imetöid meresügavustes.
Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule ja tõstis merelained kõrgele.
Need tõusid üles taeva poole ja vajusid alla sügavikesse, nende julgus hääbus hädaohus.
Nad taarusid ja tuikusid nagu joobnud ja kogu nende tarkus oli ära neelatud.
Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.
Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka.
Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse.
Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele
ning ülistagu teda rahvakogus ja kiitku vanemate koosolekul!
Markuse 4 Ja samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus neile: „Sõitkem vastaskaldale!”
Ja jüngrid lasksid rahvahulgal minna ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga.
Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.
Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?”
Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.
Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”
Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?”
2. Korintose 6 Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks,
ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!
Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks,
vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes,
hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes,
puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,
tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes,
aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;
kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud;
kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud.
Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma südames.
Ma ütlen teile kui lastele: Vastutasuks avarduge teiegi!