Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 50 „Kuule, mu rahvas, ja ma räägin! Kuule, Iisrael, ma tunnistan su vastu: Jumal, sinu Jumal, olen mina!Ei ma sind noomi su ohvrite pärast, sest su põletusohvrid on mu ees alati.
Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest.
Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel.
Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.
Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks seda sulle; sest maailm ja selle täius on minu päralt.
Kas ma peaksin sööma härgade liha ja jooma sikkude verd?
Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!
Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!”
Hoosea 5 Ma lähen, pöördun tagasi oma asupaika, kuni nad kahetsevad ja otsivad mu palet; oma kitsikuses otsivad nad mind.
Hoosea 6 Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid!
Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.
Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.
Mis ma teen sinuga, Efraim? Mis ma teen sinuga, Juuda? Sest teie ustavus on nagu hommikune pilv, nagu varakult haihtuv kaste.
Sellepärast olen andnud sulle rooska prohvetite kaudu, olen tapnud sõnadega omaenese suust, ja mu otsused su kohta on lahvatanud nagu valgus.
Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid.
Matteuse 9 Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle: „Järgne mulle!” Ja Matteus tõusis ning järgnes talle.
Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega.
Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: „Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?”
Aga seda kuuldes vastas Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged.
Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!”
Kui Jeesus seda neile rääkis, vaata, siis tuli üks ülem, kummardas teda ja ütles: „Mu tütar suri äsja, kuid tule, pane oma käsi ta peale, siis ta ärkab ellu!”
Ja Jeesus tõusis, läks temaga kaasa ja samuti ta jüngrid.
Ja vaata, üks naine, kes oli olnud veritõves kaksteist aastat, tuli ta selja taha ja puudutas ta kuue palistust,
sest naine mõtles endamisi: „Kui ma ainult saaksin puudutada tema kuube, siis ma pääseksin!”
Aga Jeesus pöördus ja sõnas teda nähes: „Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!” Ja naine sai terveks selsamal hetkel.
Kui Jeesus ülema majja jõudis ning nägi vilepuhujaid ja käratsevat rahvahulka,
siis ta ütles: „Hoiduge eemale, tüdruk ei ole surnud, vaid magab!” Aga nad naersid tema üle.
Ent kui rahvahulk oli välja aetud, läks Jeesus sisse, võttis tal käest kinni ja tüdruk ärkas üles.
Ja kuuldus sellest levis üle kogu selle maa.
Rooma 4 Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema sinu sugu.”
Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat
ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast,
vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.