Eestikeelne Piibel 1997
1. Ajaraamat 16 Kui Jumala laegas oli viidud ja asetatud telki, mille Taavet sellele oli püstitanud, siis toodi Jumala ees põletus- ja tänuohvreid.Ja kui Taavet oli põletus- ja tänuohvreid ohverdanud, siis ta õnnistas rahvast Issanda nimel.
Ja ta jagas igale Iisraeli lapsele, niihästi mehele kui naisele, igaühele leivakaku ning datli- ja rosinakoogi.
Ja ta pani leviidid Issanda laeka ees teenima ja kuulutama, tänama ja kiitma Issandat, Iisraeli Jumalat:
Aasaf oli juhataja ja Sakarja tema abi; siis Jeiel, Semiramot, Jehiel, Mattitja, Eliab, Benaja, Oobed-Edom ja Jeiel mänguriistadega, naablite ja kanneldega, kuna Aasaf mängis simblit;
ja preestrid Benaja ja Jahasiel puhusid vahetpidamata pasunaid Jumala seaduselaeka ees.
Siis, selsamal päeval, andis Taavet Issanda tänamise esimest korda Aasafi ja tema vendade hooleks:
„Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod!
Laulge temale, mängige temale, kõnelge kõigist tema imedest!
Kiidelge tema pühast nimest, rõõmustugu nende süda, kes otsivad Issandat!
Nõudke Issandat ja tema võimsust, otsige alati tema palet!
Meenutage tema tehtud imetegusid, tema imetähti ja tema huulte kohtuotsuseid,
teie, Iisraeli, tema sulase sugu, teie, Jaakobi, tema valitu lapsed!
Tema, Issand, on meie Jumal, tema kohtuotsused on igal pool maailmas.
Pidage igavesti meeles tema lepingut, sõna, mille ta on andnud tuhandele põlvele,
lepingut, mille ta on sõlminud Aabrahamiga, ja tema vannet Iisakile!
Ta seadis selle Jaakobile määruseks, Iisraelile igaveseks lepinguks.
Ta ütles: „Sinule ma annan Kaananimaa, see on teie pärisosa,
kuigi teid on väike hulgake ja olete seal ainult pisut aega ning võõrastena elanud!”
Nad rändasid rahva juurest rahva juurde, ühest riigist teise rahva juurde.
Tema ei lasknud kedagi neile liiga teha ja ta nuhtles nende pärast kuningaid:
„Ärge puudutage minu võituid ja ärge tehke kurja minu prohvetitele!”
Hoosea 14 Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon.
Luuka 12 Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?
Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.
Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles”, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama,
siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada.
Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,
kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.
Johannese 15 Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.
Saalomoni tark. 5 Õige astub aga suure julgusega oma rõhujate ja teiste ette, kes tema hädast ei hoolinud.
Seda nähes nad värisevad kohutavas hirmus ja jahmuvad tema ootamatu päästmise pärast.
Kahetsedes räägivad nad omavahel, ohkavad hingeahastuses ja ütlevad:
„See on see, keda me kunagi naeruks panime ja kes oli meile sõimusõnaks. Meie, meeletud, pidasime tema elu hulluseks ja tema surma häbistavaks.
Kuidas küll teda on arvatud Jumala laste hulka ja miks on tema pärand püha rahva keskel?
Jah, meie oleme eksinud tõe teelt! Ei ole meile paistnud õiguse valgus ega ole meile tõusnud selle päike.
Meie leidsime rahuldust patu ja hukatuse radadel, rändasime teedeta kõrbetes, aga Issanda teed me ei tundnud.
Mis kasu oli meil uhkusest, ja mis abi andis meile rikkus ja hooplemine?
See kõik on kadunud nagu vari või nagu põgus kuuldus;
või nagu laev, mis sõidab läbi lainetava vee: ei leidu jälge selle minekust ega kiilu rada lainetes;
või nagu läbi õhu lendav lind, kelle teekonnast ei leita märki - ainult tiivalöögid piitsutavad mahedat tuult ja lõikavad seda läbilennul tiibadest sündinud hoogsa sahinaga - pärast seda aga ei leita sealt liikumise jälge;
või nagu märki lastava noole puhul vajub lõhestatud õhk otsekohe kokku, nõnda et lennujoont enam ei tunta -
nõnda oleme ka meie: vaevalt sündinud, juba surnud, mingit vooruse märki ei ole meil näidata, küll aga oleme kulunud oma kurjuses.”
Sest jumalakartmatu lootus on nagu tuule viidud vaht, nagu tormi aetud peen härmatis, nagu tuule hajutatud suits, nagu mööduv mälestus ühepäevasest peatujast.
Õiged aga elavad igavesti, nende tasu on Issandas, ja Kõigekõrgem kannab hoolt nende eest.
Sellepärast nad saavad väärt kuningriigi ja kauni krooni Issanda käest, sest tema kaitseb neid oma parema käega ja tema käsivars on neile kilbiks.