Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 2 Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.
Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.
Iiob 3 Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
„Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostunud!”
Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit + Leviatan on mere ürgkoletis, kes vastavalt tollasele uskumusele üles äratatuna neelab või pimendab päikese. äratama!
Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.”
Ülemlaul 8 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: miks eksitate ja äratate armastust, enne kui see ise tahab?”
„Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?” „Õunapuu all äratasin ma sinu, seal, kus su ema tõi su valuga ilmale, kus su valuga ilmale tõi su sünnitaja.
Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.
Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne!”
Hoosea 12 „Aga sina pöördu tagasi oma telki, hoia osadust ja õigust ja oota alati oma Jumalat!”
Jaakobuse 1 Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.
Toobit 2 Aga kui ma jälle olin koju tulnud ning oma naise Hanna ja poja Tobiase olin tagasi saanud, siis oli mul nelipühade pidupäeval, mis on seitsme nädala püha, hea söömaaeg, ja ma istusin sööma.
Nähes nüüd rohkeid roogasid, ütlesin ma oma pojale: „Mine, ja kui sa leiad mõne meie vendadest, kes midagi vajab, kes Issanda peale mõtleb, siis too ta siia! Vaata, ma ootan sind!”
Ta tuli tagasi ning ütles: „Isa, keegi meie soost on kägistatud ja heidetud turule.”
Siis mina, enne kui ma midagi maitsesin, tõusin kiiresti ja viisin surnukeha ühte kotta, seniks kui päike loojub.
Ma tulin tagasi, pesin ennast ja sõin leinates oma leiba.
Mulle meenus Aamose ennustus, kuidas ta oli ütelnud: „Teie pühad muutuvad leinaks ja kõik teie rõõmud nutulauludeks!”Ja ma nutsin.
Kui päike oli loojunud, siis ma läksin, kaevasin haua ning matsin ta maha.
Aga naabrid naersid, üteldes: „Ta ei karda enam, et teda selle teo pärast tapetakse! Ta pidi põgenema, aga vaata, ta matab jälle surnuid!”
Selsamal ööl tulin ma matmast tagasi, ja olles roojaseks saanud, heitsin ma magama õue müüri äärde ja mu nägu oli katmata.
Aga ma ei teadnud, et müüris olid varblased, ja kui mu silmad lahti olid, siis need varblased sirtsutasid oma sooja väljaheidet mu silmadesse. Minu silmadesse tekkisid siis valged laigud. Ma läksin küll arstide juurde, aga nemad ei suutnud mind aidata. Ahhiahharos toitis siis mind, kuni ta läks Elümaisi.
Minu naine Hanna tegi tasu eest naiste käsitöid
ja saatis need isandaile: nemad maksid temale palka ja andsid lisaks ühe kitsetalle.
Aga kui ta minu juurde tuli, siis hakkas tall mökitama. Ja ma küsisin temalt: „Kust see kitsetall on? Ega ometi varastatud? Anna see tagasi isandaile, sest varastatut ei ole lubatud süüa!”
Tema vastas: „See on kingitus, antud mulle palgalisaks.” Aga mina ei uskunud teda ja käskisin talle isandaile tagasi anda, ja ma punastasin tema ees. Tema aga vastas ja ütles mulle: „Kus on sinu almused ja heateod? Vaata, nüüd on sinust kõik teada!”