Eestikeelne Piibel 1997
2. Moosese 16 Ja kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu,ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: „Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.”
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
„Ma olen kuulnud Iisraeli laste nurisemist. Räägi nendega ja ütle: Täna õhtul te sööte liha ja hommikul leiba kõhud täis. Siis te mõistate, et mina olen Issand, teie Jumal.”
Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber.
Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas.
Kui Iisraeli lapsed seda nägid, siis nad küsisid üksteiselt: „Mis see on?” Sest nad ei teadnud, mis see oli. Aga Mooses vastas neile: „See on leib, mida Issand annab teile süüa.
Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!”
Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem.
Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi.
Psalm 106 Halleluuja! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike tema kiitust?
Õndsad on need, kes peavad tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal.
Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga,
et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu pärisosaga!
Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad.
Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest ega pidanud meeles su suurt heldust, vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.
Aga tema päästis nad oma nime pärast, et ilmutada oma vägevust.
Ta sõitles Kõrkjamerd ja see sai kuivaks, ja ta talutas nad ürgvetest läbi otsekui kõrbet mööda.
Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest.
Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki.
Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.
Kuid varsti nad unustasid tema teod ega jäänud ootama tema nõuandmist.
Suur himu süttis neil kõrbes ja nad kiusasid Jumalat tühjal maal.
Siis andis tema neile, mida nad palusid, aga läkitas tõve nende sekka.
Ja nad kadestasid leeris Moosest ja Aaronit, Issanda pühitsetut.
Aga maa avanes ja neelas Daatani ja mattis kinni Abirami jõugu.
Ja tuli loitis nende jõugus, leek lõõmas õelate kallal.
Nad tegid vasika Hoorebi mäe ääres ning kummardasid valatud kuju.
Nad vahetasid oma Aulise rohtu sööva härja kuju vastu.
Nad unustasid Jumala, oma päästja, kes oli teinud suuri asju Egiptuses,
imetegusid Haami maal, kardetavaid tegusid Kõrkjamere ääres.
Siis ta lubas nad hävitada, kui poleks olnud Moosest, ta valitut, kes astus kaljulõhes ta palge ette, et ära pöörata tema vihaleeki hukatust toomast.
Johannese 6 Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve.
Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi.
Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega.
Ent paasa, juutide püha, oli ligi.
Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”
Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.
Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.”
Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle:
„Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?”
Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest.
Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid.
Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”
Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud.
Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.”
Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.
Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?
Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.”
Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast.
Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.”
Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”
Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.
Apostlite 2 Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.
Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi.
Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.
Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.
Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega,
kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.
Efesose 2 Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,