Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ap 25:13–21;Ps 103:1–2,11–12,19–20;Jh 21:15–19;
(20 vastet, leht 1 1-st)
Psalm 103Taaveti laul. Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! 
Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! 
Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. 
Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. 
Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki. 
Kiitke Issandat, tema inglid, teie, vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält! 
Johannese 21Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!” 
Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!” 
Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! 
Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” 
Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!” 
Apostlite 25Aga mõni päev hiljem saabusid Kaisareasse kuningas Agrippa + Mõeldud on Heroodes Agrippa II.   ja Berenike Festust tervitama. 
Kui nad olid juba mitu päeva seal viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse lugu: „Feeliks on jätnud vangi ühe mehe, 
kelle vastu mu Jeruusalemmas oleku ajal juudi ülempreestrid ja vanemad esitasid ametliku avalduse ja palusid tema surmamõistmist. 
Ma vastasin neile, et roomlastel ei ole kombeks ühtegi inimest anda hukkamiseks, enne kui süüdistatav saab võimaluse seista silm silma vastu süüdistajatega ja kosta enda eest kaebuse vastu. 
Kui nad siis siia tulid, istusin ma viivitamata järgmisel päeval kohtujärjele ning käskisin mehe ette tuua. 
Aga süüdistajad, kes seisid ta ümber, ei suutnud tema vastu esitada ühtki süüdistust niisugustes kuritegudes, nagu mina oletasin, 
vaid neil oli temaga mõningaid vaidlusküsimusi nende oma usuviisi suhtes ja kellegi surnud Jeesuse suhtes, kelle Paulus väitis elavat. 
Olles aga nõutuses nende vaidluste asjus, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta kohut mõista enese üle neis asjus. 
Aga kui Paulus nõudis, et teda kinni peetaks Tema Majesteedile otsustamise jätmiseks, siis ma käskisingi teda kinni pidada, kuni ma võin ta saata keisri juurde.”