Eestikeelne Piibel 1997
Johannese 10 Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.”
Siis tekkis taas juutide seas nende sõnade pärast lõhe.
Paljud neist ütlesid: „Temas on kuri vaim ja ta jampsib, mis te teda kuulate!”
Teised ütlesid: „Need ei ole kurjast vaimust vaevatu sõnad. Ega siis kuri vaim suuda avada pimeda silmi?”
Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv.
Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus,
kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: „Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!”
Jeesus vastas neile: „Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust,
kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast.
Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle
ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.
Apostlite 15 Aga mõned variseride hulgast, kes olid saanud usklikuks, tõusid ja ütlesid: „Neid peab ümber lõikama ja käskima pidada Moosese Seadust.”
Apostlid ja vanemad tulid nüüd kokku seda kõike arutama.
Kui siis sündis palju vaidlemist, tõusis Peetrus ja ütles neile: „Mehed-vennad, te teate, et Jumal juba ammusest ajast on valinud teie seast minu, et minu suu läbi paganad kuuleksid evangeeliumi sõna ja saaksid usklikuks.
Ja südametundja Jumal on nende eest tunnistanud, andes neile Püha Vaimu nagu meilegi,
ja ei ole teinud mingit vahet meie ja nende vahel, olles usu läbi puhastanud nende südamed.
Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, soovides panna jüngrite kaela iket, mida ei ole jaksanud kanda ei meie isad ega meie?
Ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu läbi samal kombel nagu nemadki.”
Siis jäi kogu hulk vait ja kuulas, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, kui palju tunnustähti ja imetegusid Jumal oli teinud paganate seas nende kaudu.
Pärast, kui nad olid lõpetanud, hakkas Jaakobus kõnelema: „Mehed-vennad, kuulge mind!
Siimeon on rääkinud, kuidas Jumal algusest peale on pidanud hoolt, et koguda paganate seast endale rahvast.
Sellega sobivad kokku prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud:
„Pärast seda ma pöördun tagasi ja ehitan üles Taaveti mahalangenud telgi ja ehitan üles selle varemed ja püstitan selle uuesti,
et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on hüütud minu nime. Nii ütleb Issand, kes teeb seda,
mis on teada igavikust alates.”
Seepärast otsustan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei valmistataks raskusi,
vaid neile tuleb kirja teel teatada, et nad hoiduksid ebajumalate rüvedusest ja pilastusest ning lämbunud loomadest ja verest.
Sest Moosesel on ammusest ajast kõigis linnades küllalt kuulutajaid ja teda loetakse sünagoogides igal hingamispäeval.”
Siis apostlid ja vanemad koos terve kogudusega arvasid heaks valida endi seast mehi ja saata need Antiookiasse koos Pauluse ja Barnabasega, nimelt Juuda, hüüdnimega Barsabas, ja Siilase, kes mõlemad olid juhid vendade hulgas.
Nendega nad saatsid järgmise kirja: „Apostlid ja vanemad, teie vennad, tervitavad vendi paganate seast, kes elavad Antiookias ja Süüria- ja Kiliikiamaal!
Et me oleme kuulnud, et mõned, kes meie seast on välja läinud, kuigi meie neid ei ole volitanud, on oma kõnedega teid rahutuks teinud ja teie hinged kitsikusse viinud,
siis oleme meie üksmeelselt arvanud heaks valida mehi ja saata need teie juurde koos meie armsate Barnabase ja Paulusega,
meestega, kes on pannud oma elu kaalule meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast.
Nii me siis läkitasime Juuda ja Siilase, et need teile ka suusõnal teataksid sedasama.
Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud -
hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu söömisest ning pilastusest. Teete hästi, kui te neist hoidute! Jääge terveks!”
Nii nad saadeti teele ja nad tulid Antiookiasse, kutsusid kokku rahvahulga ja andsid kirja edasi.
Kui nood olid selle läbi lugenud, rõõmustasid nad saadud julgustuse pärast.
Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, julgustasid vendi mitmete sõnadega ja kinnitasid neid.
Aga kui nad seal mõnda aega olid viibinud, lasksid vennad nad rahuga minema nende juurde, kes neid olid läkitanud.
[Siilas arvas aga heaks jääda nende juurde.]