Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Ap 14:5-18; Ps 115:1-2,3-4,15-16; Jh 14:21-26
(26 vastet, leht 1 2-st)
Psalm 115 Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au oma helduse pärast, oma ustavuse pärast! 
Mispärast peaksid paganad ütlema: „Kus on nüüd nende Jumal?” 
Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib. 
Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö. 
Teie olete Issanda õnnistatud, selle, kes on teinud taeva ja maa! 
Taevas on Issanda taevas ja maa on ta andnud inimlastele. 
Johannese 14Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” 
Talle ütles Juudas, mitte Iskariot: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?” 
Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. 
Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. 
Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. 
Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. 
Apostlite 14Kui siis paganad ja juudid koos oma ülematega tahtsid apostleid teotada ja kividega surnuks visata, 
põgenesid nood sellest teada saades Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda 
ning kuulutasid seal evangeeliumi. 
Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud. 
Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud, 
hüüdis ta valju häälega: „Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!” Ja too hüppas püsti ja kõndis. 
Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.” 
Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet. 
Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada. 
Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes: 
„Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on, 
kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel, 
ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.”