Piibel.NET
Piibel.NET
Piibel 1997
Otsing Am 7,2–3;1Tm 2,1;Mt 7,7–12; Ap 24,1–27
(36 vastet, leht 1 2-st)
Aamos 7Ja kui rohutirtsud olid maa rohu ära söönud, siis ütlesin mina: „Issand Jumal, anna ometi andeks! Kuidas küll Jaakob püsib, kui ta jääb nii väikeseks?” 
Issand kahetses seda. „See ei sünni!” ütles Issand. 
Matteuse 7Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, 
sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! 
Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? 
Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? 
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad! 
Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid. 
Apostlite 24Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Hananias koos mõne vanema ja kõnemees Tertullusega. Need esitasid maavalitsejale Pauluse vastu ametliku avalduse. 
Kui Paulus oli ette kutsutud, alustas Tertullus süüdistuskõnet: „Meie oleme sinu kaudu, üliauline Feeliks, saanud suure rahu ja sinu hoolekande tõttu on sellele rahvale osaks saanud paranemine. 
Ja selle me võtame igati ja kõikjal vastu suure tänuga. 
Et ma sind aga kauem ei tüütaks, siis palun sind, et sa oma lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad. 
Sest me oleme leidnud, et see mees on nagu katk ja õhutab mässu kõigi juutide seas kogu riigis, olles ise naatsaretlaste lahkusu peamees. 
Ta on üritanud isegi pühakoda rüvetada, mispuhul me ta kinni võtsimegi [ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust mööda. 
Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde]. 
Sa võid ise teda üle kuulates teada saada kõigest sellest, milles me teda süüdistame.” 
Ja juudid toetasid seda, tõendades, et see on nõnda. 
Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega. 
Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama. 
Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või linnas. 
Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd süüdistavad. 
Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud, 
ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad. 
Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees. 
Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma annetusi oma rahvale ja ohverdama.