Piibel.NET
Teine Makkabite raamat2. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
15Nikanori ülbus Aga kui Nikanor teada sai, et Juudas ja tema mehed on Samaaria
 paikades, siis ta otsustas neid rünnata hingamispäeval kui kõige
 ohutumal ajal.

Siis ütlesid need juudid, kes häda sunnil temaga kaasas käisid:
 „Ära hukka neid metsikult ja toorelt, vaid austa päeva, mis
 Kõikenägeva poolt on algusest peale valitud ja pühitsetud!”

Aga see peapatune küsis: „Kas on taevas valitseja, kes on käskinud
 hingamispäeva pühitseda?”

Kui nad kostsid: „Elav Issand ise, kes taevas valitseb, on
 käskinud austada seitsmendat päeva”,

siis ütles teine: „Ja mina olen valitseja maa peal, kes käsib
 sõjariistad kätte võtta ja kuninga nõudeid täita!” Aga temal ei läinud
 siiski mitte korda nurjatut nõu täide viia.

Ent Nikanor, kes ülbelt kõigis asjus suurustas, oli tahtnud
 püstitada avaliku mälestusmärgi pärast võitu Juuda ja tema meeste
 üle.

Juuda manitsus ja unenägu Makkabi lootis aga järelejätmatult kindla lootusega Issandalt abi
 saada.

Ta manitses oma mehi, et nad ei kardaks paganate rünnakut,
 vaid meenutaksid varem taevast saadud abi ja nüüdki ootaksid võitu,
 mille Kõigeväeline neile annab.

Ta trööstis neid Seaduse ja prohvetite sõnadega ning tuletas
 neile meelde võitlusi, mida nad olid pidanud, tehes nad nõnda
 julgemaks.

Ja olles neis äratanud vaimustuse, andis ta käsud, ühtlasi
 neile näidates paganate ebaustavust ja vandemurdmist.

Kui ta siis igaüht neist oli varustanud mitte niivõrd
 kindlustundega, mida annavad kilbid ja odad,
 kuivõrd selle julgustusega, mida annavad mehised sõnad,
 jutustas ta kõikide rõõmuks väga usutava unenäo.

Tema unenägu oli niisugune: „Endine ülempreester Onias, kes oli
 hea ja vaga mees, käitumises tagasihoidlik, iseloomult sõbralik, kõnes
 väärikas ja kes lapsepõlvest alates oli hoolega õppinud kõike, mida
 peetakse vooruseks - tema oli palvetanud, käed välja sirutatud, kogu juutide
 koguduse eest.

Siis oli selsamal viisil ilmunud üks mees, kelle hallid juuksed
 äratasid aukartust ja kelle ümber oli imepärane ja üllas väärikus.

Ja Onias oli hakanud kõnelema, üteldes: „See on Jeremija, Jumala
 prohvet, kes armastab vendi ja palvetab palju rahva ja püha linna
 eest.”

Siis oli Jeremija sirutanud parema käe, oli andnud Juudale
 kuldmõõga ja oli seda andes ütelnud nõnda:

„Võta see püha mõõk kingitusena Jumalalt, sellega sa hävitad
 vastased!”

Ettevalmistused võitluseks Kui nad nüüd olid saanud julgustust Juuda võrratuist sõnadest,
 mis olid kohased vaprust õhutama ja noorte meeste meeli mehiseks
 muutma, otsustasid nad mitte leeri jääda, vaid vapralt peale tungida
 ja mehiselt võidelda, et asjas lahendust tuua, sest linn, pühadused ja
 tempel olid hädaohus.

Sest nad olid vähem mures naiste ja laste, vendade ja sugulaste
 pärast, suurem ja tähtsam oli kartus pühitsetud templi pärast.

Aga ka neil, kes olid linna jäänud, ei olnud vähe muret, sest
 nad tundsid hirmu tapluse pärast, mis sündis lageda taeva all.

Kui nüüd kõik juba ootasid saabuvat lahendust, kui vaenlased
 olid juba lähenenud ja nende sõjavägi oli võitlusvalmis, kui elevandid
 olid paigutatud sobivasse kohta ja ratsavägi oli korraldatud
 tiibadele,

siis Makkabi, nähes väehulkade tulekut, mitmesugust relvastust
 ja elevantide metsikust, sirutas käed taeva poole ja hüüdis appi
 Issandat, imetegijat, sest ta teadis, et võitu ei saada
 sõjariistadega, vaid et Jumal annab selle neile, keda ta peab
 vääriliseks.

Ja palvetades ütles ta nõnda: „Sina, Issand, läkitasid Juuda
 kuninga Hiskija ajal oma ingli, kes Sanheribi leeris hukkas sada
 kaheksakümmend viis tuhat meest.

Läkita nüüd, taevaste Valitseja, hea ingel meie ette, hirmuks ja
 kartuseks vaenlastele!

Sinu vägev käsivars löögu ehmatusega neid, kes pilgates tulevad
 sinu püha rahva vastu!” Sellega ta lõpetas.

Nikanori kaotus ja surm Nikanor ja tema mehed tungisid siis peale pasunate ja
 võitluslaulude saatel,

Juudas ja tema mehed aga taplesid vaenlastega appi hüüdes ja
 palvetades.

Nõnda nad, kätega võideldes ja südamega paludes Jumalat, lõid
 maha vähemalt kolmkümmend viis tuhat meest ja olid väga rõõmsad, et
 Jumal oli ennast ilmutanud.

Kui võitlus oli lõppenud ja nad rõõmsalt tagasi tulid, tundsid
 nad ära Nikanori, kes oli langenud täies relvastuses.

Siis puhkes suur kisa ja kära ja nad kiitsid Issandat oma
 vanemate keeles.

Juudas, kes kogu ihu ja hingega oli esireas võidelnud oma
 kaasmaalaste eest ja oli ustavalt säilitanud noorusarmastuse oma
 sugurahva vastu, käskis maha raiuda Nikanori pea ja käe koos
 käsivarrega ning viia need Jeruusalemma.

Ja kui ta ise oli saabunud sinna, siis ta kutsus kokku oma
 suguvennad, seadis preestrid altari ette ning laskis kutsuda ka need,
 kes olid kindluses.

Ta näitas neile nurjatu Nikanori pead ja teotaja kätt, mille
 too oli hoobeldes sirutanud Kõigeväelise püha eluaseme vastu.

Ta laskis ära lõigata ka jumalakartmatu Nikanori keele ning
 käskis selle anda tükkhaaval lindudele, teised meeletuse kättemaksu märgid aga
 templi ette üles riputada.

Ja kõik tänasid taeva poole vaadates Issandat, kes oli ennast
 ilmutanud, ja ütlesid: „Kiidetud olgu see, kes oma püha paiga on hoidnud
 rüvetamata!”

Juudas käskis aga Nikanori maharaiutud pea kindluse ette
 üles riputada, kõigile nähtavaks ja paistvaks märgiks Issanda
 abist.

Nad kõik otsustasid üksmeelselt, et see päev
 ei tohi mitte kuidagi jääda unustussse, vaid et seda tuleb pühitseda
 kaheteistkümnenda kuu, süüriakeelse nimetusega adarikuu,
 kolmeteistkümnendal päeval, päeval enne Mordokai päeva.

Jutustaja lõppsõna Kuna nüüd Nikanori lugu nõnda on lõppenud, ja kuna heebrealased
 neist aegadest peale on pidanud linna oma valduses, siis minagi
 lõpetan oma jutustuse siin.

Kui see hästi ja osavalt on kokku võetud, siis seda ma olen
 tahtnud. Kui see aga halvasti või keskpäraselt on kokku võetud, siis
 seda ma olen suutnud.

Sest nõnda nagu on vastumeelt juua ainult veini, nõnda on lugu
 ka veega. Aga veega segatud vein on maitsev ja meeldiv juua. Nõnda ka
 sobivalt kokku võetud jutustus võiks olla armas nende kõrvadele,
 kelle kätte see raamat jõuab. Ja sellega ma lõpetan.