Eestikeelne Piibel 1997
2. Korintose 12 Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest- kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab - tõmmati kolmanda taevani.Ja ma tean, et sama inimest - kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab -
tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.
Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle.
Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb,
ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.
Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.