Eestikeelne Piibel 1997
2. Kuningate 4 Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta sealt läbi läks, põikas ta sinna leiba võtma.Ja naine ütles oma mehele: „Vaata, ma tean, et see, kes alati meilt mööda läheb, on püha jumalamees.
Tehkem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja lambijalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna.”
Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja magas seal.
Ja ta ütles oma teenrile Geehasile: „Kutsu see suunemlanna!” Ja see kutsus tema ning naine astus ta ette.
Siis ta ütles teenrile: „Ütle ometi temale: Vaata, sa oled meie pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?” Aga naine vastas: „Ma elan ju oma rahva keskel.”
Eliisa küsis: „Mida siis saaks teha tema heaks?” Ja Geehasi vastas: „Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana.”
Siis ta ütles: „Kutsu tema!” Ja Geehasi kutsus ta, ja naine astus uksele.
Ja Eliisa ütles: „Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad poega.” Aga ta vastas: „Ei, mu isand! Sina, jumalamees, ära peta oma teenijat!”
Ent naine jäi lapseootele ja tõi aasta pärast selsamal ajal poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud.
Ja kui laps oli suuremaks kasvanud, siis juhtus ühel päeval, et ta läks välja oma isa juurde, kes oli viljalõikajate juures,
ja ütles oma isale: „Mu pea! Mu pea!” Ja isa ütles oma teenrile: „Kanna ta tema ema juurde!”
Ja see kandis teda ning viis ta tema ema juurde; ja poeg istus ema põlvil kuni keskpäevani, siis ta suri.
Ja ema läks üles ja pani ta jumalamehe voodisse, sulges ukse tema järelt ja läks välja.
Siis kutsus ta oma mehe ja ütles: „Läkita mulle nüüd keegi poistest ja üks emaeesel, siis ma ruttan jumalamehe juurde ja tulen kohe tagasi!”
Aga mees ütles: „Miks sa täna lähed tema juurde? Ei ole ju noorkuu ega hingamispäev.” Kuid ta vastas: „Ole mureta!”
Ja ta saduldas emaeesli ning ütles oma teenrile: „Aja ühtesoodu ja ära peata mu sõitu muidu, kui ma sulle ütlen!”
Ja ta läks ning tuli jumalamehe juurde Karmeli mäele; ja kui jumalamees teda eemalt nägi, siis ta ütles Geehasile, oma teenrile: „Näe, see on suunemlanna!
Jookse nüüd temale vastu ja küsi temalt: Kas sinu ja su mehe ja su poja käsi käib hästi?” Ja naine vastas: „Hästi.”
Ja kui ta tuli jumalamehe juurde mäele, siis ta võttis tema jalgade ümbert kinni; aga Geehasi astus ligi, et teda eemale tõugata, kuid jumalamees ütles: „Jäta ta rahule, sest ta hing on meeleheitel! Issand on seda varjanud minu eest ega ole mulle avaldanud.”
Ja naine ütles: „Kas ma palusin oma isandalt poega? Kas ma ei öelnud, et ära mind peta?”
Siis Eliisa ütles Geehasile: „Pane vöö vööle, võta minu sau kätte ja mine! Kui sa kohtad kedagi, siis ära tereta teda, ja kui keegi teretab sind, siis ära vasta temale! Ja pane mu sau poisikese silmade peale!”
Aga poisikese ema ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind!” Siis Eliisa tõusis ja läks tema järele.
Aga Geehasi oli läinud nende ees ja oli pannud saua poisikese silmade peale: kuid ei häält ega märkamist! Ja ta tuli tagasi Eliisale vastu ja jutustas talle, öeldes: „Poisike ei ärganud.”
Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse.
Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlema järelt ja palus Issandat.
Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal lamas, siis soojenes lapse ihu.
Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja heitis poisi peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad.
Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: „Kutsu see suunemlanna!” Ja Geehasi kutsus naise ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: „Võta oma poeg!”
Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani, võttis oma poja ja läks välja.