Eestikeelne Piibel 1997
43Joosepi vendade teine teekond Egiptusesse Aga maal oli kange nälg.Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud,
siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!”
Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja
ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.
Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame
sulle leiba.
Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles
meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.”
Ja Iisrael ütles: „Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele
teada, et teil on veel üks vend?”
Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi
järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja
me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb:
Tooge oma vend siia?”
Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me
võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega
sina ega meie väetid lapsed.
Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda
tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees
alatiseks süüdlaseks.
Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist
korda tagasi tulnud.”
Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis
tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele
meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri,
pähkleid ja mandleid.
Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide
suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus.
Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe
juurde!
Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et
ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään
lastest ilma, siis jään.”
Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja
Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid
Joosepi ette.
Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles
oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning
valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!”
Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi
kotta.
Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid:
„Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi
tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning
võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!”
Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja
rääkisid temaga koja ukse ees
ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba
ostmas.
Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti,
vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle
täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.
Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei
tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.”
Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa
Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen
saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.
Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad
pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.
Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest
nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.
Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse,
mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.
Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie
vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?”
Ja nad vastasid: „Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab
veel.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha.
Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma
ema poega, siis ta küsis: „On see teie noorim vend, kellest te mulle
rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!”
Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma
venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja
nuttis seal.
Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses
enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!”
Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes
tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos
heebrealastega - see on egiptlastele jäledus.
Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja
noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.
Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa
oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga
ning jäid joobnuks.
44Joosep kiusab oma vendi Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid
viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta
koti suhu.
Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta
viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud,
ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled
nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid
otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”
Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su
sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle
tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast
hõbedat või kulda?
Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me
teised jääme su isandale orjadeks!”
Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle
juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete
süüta!”
Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees
tegi oma koti lahti.
Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga -
ja karikas leiti Benjamini kotist.
Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile
koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles
seal, ja nad heitsid maha tema ette.
Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud?
Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?”
Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame
rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü.
Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle
käest karikas leiti.”
Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle
käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge
rahuga oma isa juurde!”
Juuda vastutab Benjamini eest Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma
sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu
põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni
vend?
Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk,
ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on
üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin
teda oma silmaga!
Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui
ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos
teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale
teada oma isanda sõnad,
siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut
leiba!
Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos
meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie
noorim vend ei ole koos meiega.
Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on
mulle kaks poega ilmale toonud.
Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha
murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub
õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega
ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on
sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen
öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees
alatiseks süüdlaseks.
Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale
ja poiss mingu koos oma vendadega!
Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks
koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”