Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 28 Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.
Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.
Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.
Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!”
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”
Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel + Nimi Peetel tähendab 'Jumala elupaik'. ; enne aga oli selle linna nimi Luus.
Psalm 139 Laulujuhatajale: Taaveti laul. Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.
See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!
Matteuse 13 Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet.
Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema.
Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale.
Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”
Tema lausus neile: „See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: „Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?”
Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu.
Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!””
Siis laskis Jeesus rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna raiheinast!”
Ja tema kostis: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg.
Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad.
Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid.
Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul.
Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad
ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, kuulgu!
Rooma 8 Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama.
Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate.
Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba + Abba on aramea keeles tunderõhuline 'isa'. ! Isa!”
Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.
Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.
Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.
Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega,
et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.
Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini;
ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.
Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?
Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.