Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 27 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!
Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!”
Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.
Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!”
Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.
Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.”
Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!”
Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”
Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”
Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.”
Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?”
Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”
Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”
Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.
Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”
Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!
Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”
Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.
Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”
Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?” Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!”
Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!”
Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!”
Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.”
Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? + Vt 25:26 seletust. Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!” Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?”
Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?”
Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!” Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.
Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.
Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.”
Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!”
Õpetussõnad 25 Needki on Saalomoni õpetussõnad, mis Juuda kuninga Hiskija mehed on edasi andnud:
Jumala au on asja salajas hoida, aga kuningate au on asja uurida.
Taeva kõrgus, maa sügavus ja kuningate süda on uurimatud.
Eralda räbu hõbedast, siis tuleb sellest riist hõbesepa käes!
Eemalda õel kuninga eest, siis kinnitub ta aujärg õigluses!
Ära tee ennast tähtsaks kuninga ees ja ära asu suurte kohale,
sest on parem, kui sulle öeldakse: „Tule siia üles!”, kui et sind alandatakse ülema ees, keda su silmad on näinud.
Ära mine kiiresti kohtu ette, sest mis sa siis viimaks teed, kui su ligimene sind häbistab?
Lahenda oma riiuasi ligimesega, aga teise saladust ära ilmuta,
et kuulja sind ei laimaks ja sulle ei jääks halba kuulsust!
Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail.
Otsekui kuldrõngas või kuldehe on tark noomija kuuljale kõrvale.
Otsekui lume külmus lõikusajal on ustav käskjalg oma läkitajale: ta jahutab oma isanda hinge.
Otsekui pilved ja tuul, mis ei too vihma, on mees, kes kiitleb annist, mis on ainult pettus.
Kannatlikkusega saab veenda valitsejat ja mahe keel murrab luud.
Kui sa leiad mett, siis söö mõõdukalt, et sa sellest ei küllastuks ja seda välja ei oksendaks!
Astugu su jalg harva su sõbra kotta, et ta sinust ei tüdineks ega hakkaks sind vihkama!
Mees, kes valet tunnistab oma ligimese vastu, on otsekui vasar, mõõk ja terav nool.
Otsekui haige hammas või lonkav jalg on usaldus kelmi vastu hädaajal.
Otsekui kisuks külmal päeval kuue seljast, või nagu äädikas leelise peale, on laulude laulmine kurvale südamele.
Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua,
sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Issand tasub sinule selle eest!
Põhjatuul sünnitab saju ja salalik keel vihaseid nägusid.
Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas.
Otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt.
Otsekui sogaseks tehtud allikas või rikutud kaev on õela ees vankuv õige.
Palju mett süüa ei ole hea ega ole auväärne otsida oma au.
Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt.