Eestikeelne Piibel 1997
1. Moosese 25 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.
Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele.
Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, ütles ta: „Mispärast on see minuga nõnda?” Ja ta läks Issandalt küsima.
Ja Issand vastas temale: „Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest - vanem orjab nooremat.”
Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud.
See, kes sündis esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav + Nimi Eesav tähendab 'karvane' ja tema hilisema elukoha Seiri nimigi viitab 'karvasele'. Teda kutsutakse ka Edomiks ehk 'punaseks' või 'pruuniks'. .
Seejärel sündis ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob + Nimi Jaakob meenutab nii heebrea sõna ageb 'kand' kui ka sõna agab 'ta petab' (vt 27:36). . Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.
Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, aga Jaakob oli vagane mees, kes elas telkides.
Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suupärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.
Kord keetis Jaakob leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.
Ja Eesav ütles Jaakobile: „Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!” Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks + Vt 25:25 seletust. .
Aga Jaakob ütles: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!”
Ja Eesav vastas: „Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!”
Siis ütles Jaakob: „Vannu mulle enne!” Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.
Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest.
Psalm 119 Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Ma olen vandunud ja täidan seda, et ma pean sinu õiguse seadusi.
Ma olen väga vaevatud. Issand, elusta mind oma sõna järgi!
Minu suu vabatahtlikud ohvrid olgu su meelt mööda, Issand, ja õpeta mulle oma seadusi!
Mu hing on alati mu pihus ja sinu Seadust ma ei unusta.
Õelad on mulle pannud püüdepaela, kuid mina ei eksi ära sinu korraldustest.
Su tunnistused ma olen saanud pärandiks igavesti, sest nad on mu südame rõõm.
Ma pöörasin oma südame tegema su määruste järgi alaliselt ja otsani.
Matteuse 13 Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde.
Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal
ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles:„Vaata, külvaja läks välja külvama.
Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda.
Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt.
Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
Kel kõrvad on, kuulgu!”
Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust.
Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.
Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab,
aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.
Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.
Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.”
Rooma 8 Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.
Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.
Sest seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu, on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma, läkitades oma Poja patuse loomuse sarnasuses ja patu pärast,
et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse, vaid Vaimu järgi.
Sest need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid.
Sest lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu;
seepärast et lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda.
Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale.
Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.
Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu.
Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.