Eestikeelne Piibel 1997
Matteuse 26 Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?”Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””
Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.
Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega.
Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.”
Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära.
Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.”
Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”
Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”
Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest,
sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.”
Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Johannese 6 Mina olen eluleib.
Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.
See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.
Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.”
Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: „Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?”
Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.
Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,
sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.
Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.
Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.”
Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?”
Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: „Kas see ärritab teid?
Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne?
Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.
Johannese 13 Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.
Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks,
ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde,
tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle.
Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.
Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: „Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?”
Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.”
Peetrus ütles talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.”
Siimon Peetrus ütles talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.”
Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.”
Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: „Teie ei ole kõik puhtad.”
Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud?
Te hüüate mind „Õpetaja” ja „Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen.
Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu,
sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud.
Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.
1. Korintose 10 Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus?
Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast.
1. Korintose 11 Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva,
tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!”
Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.
Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu.
Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!
Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.
Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud.
Ilmutuse 3 Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.