Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 19 Laulujuhatajale: Taaveti laul.Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd.
Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.
Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks.
Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele.
Ja tema tuleb välja nagu peig oma kambrist, ta on rõõmus nagu kangelane jooksmas oma rada.
Taeva äärel on ta lähtekoht ja selle teisel äärel on ta pöördepunkt, nõnda et midagi ei jää varjule ta kuumuse eest.
Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks.
Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.
Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged;
need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi.
Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga.
Eksimused - kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks!
Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.
Olgu sulle meelepärased mu suu kõned ja mu südame mõtlemised sinu ees, Issand, mu kalju ja mu lunastaja!
Õpetussõnad 1 Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel,
kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:
„Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?
Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad.
Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,
ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist,
siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb,
kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad.
Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia.
Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Issanda kartust,
et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,
peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsustest.
Sest rumalaid tapab nende taganemine ja alpe hukkab nende hooletus.
Aga kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.”
Markuse 8 Ja Jeesus ja ta jüngrid läksid edasi Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed minu olevat?”
Aga nemad ütlesid talle: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, teised aga ühe prohveteist.”
Ja tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Peetrus kostis: „Sina oled Messias!”
Ja ta hoiatas neid, et nad midagi tema kohta ei räägiks.
Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma.
Ja ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda noomima.
Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: „Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!”
Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle,
sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.”
Jaakobuse 3 Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.
Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu.
Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust.
Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab.
Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!
Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.
Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus,
aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.
Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks.
Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!
Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?!
Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.