Piibel.NET
Saalomoni TarkuseraamatSaalomoni tark.
 
Eestikeelne Piibel 1997
18Egiptus ja Iisrael: pimedus ja valgus Aga heledaim valgus oli sinu pühal rahval. Kui teised nende häält küll kuulsid, nende nägusid aga ei näinud, siis nad kiitsid neid õnnelikuks, et nemadki sedasama ei pidanud kannatama.
Ja nad tänasid neid sellepärast, et nad neile kätte ei maksnud, hoolimata varem kannatatud ülekohtust, ja palusid andeks, et oli vaenus oldud.
Selle asemel andsid sa neile leegitseva tulesamba teejuhiks tundmatul teekonnal, otsekui päikese, mis ei põletanud auküllasel rännakul võõrsil.
Sest need teised olid väärt, et neilt võeti valgus ja peeti pimeduse vangis, sellepärast et nad olid kinni pidanud sinu lapsi, kelle läbi maailmale pidi antama Seaduse kustumatu valgus.
Egiptus ja Iisrael: hukkaja tegutseb Ja kui nad olid kavatsenud tappa püha rahva lapsukesi, kellest üks oli kõrvale asetatud ja päästeti, siis karistuseks võtsid sa neilt palju nende oma lapsi ja hukkasid nad kõik üheskoos võimsas vees.
Seda ööd kuulutati ette meie vanemaile, et nad kindlasti teaksid, missugused on need vanded, mida nad uskusid, et olla julged.
Nõnda ootas sinu rahvas õigete päästmist, aga vaenlaste hävitamist.
Sest millega sa meie vastaseid nuhtlesid, sellesamaga sa kutsusid ja austasid meid.
Sest vagade pühad lapsed ohverdasid salajas ja kohustusid üksmeelselt täitma jumalikku seadust, et nad samavõrd osa saaksid niihästi hüvedest kui hädaohtudest, kusjuures nad juba siis laulsid vanemate pühi kiituslaule.
Vastu kajas vaenlaste metsik kisa ja kaikus laste pärast nutjate kaebehääl.
Ühesuguse karistusega nuheldi sulast ja isandat, ja lihtrahvas kannatas sedasama mis kuningas.
Samavõrd oli kõigil loendamatuid surnuid, kes olid samasugust surma surnud. Elavaid aga ei jätkunud nende matmiseks, sest ainsa silmapilguga olid hävitatud nende kõige kallimad võsud.
Need, kes oma salakunstide pärast midagi ei olnud uskunud, tunnistasid nüüd, oma esmasündinute hukkudes, et see rahvas on Jumala poeg.
Kui sügav vaikus haaras kõike ja öö kiires kulgemises oli jõudnud kesköö,
siis sööstis sinu kõikvõimas sõna kuninglikult aujärjelt taevast otsekui karm sõjamees hukkumisele määratud maa keskele, tuues terava mõõgana sinu selge käsu.
Sinna astudes täitis ta kõik surmaga, ja taevast puudutades käis ometi maa peal.
Siis kohutasid neid äkitselt unenägude õudsed viirastused, ja ootamatu hirm valdas neid.
Poolsurnuna langes üks siin, teine seal, ise teada andes oma surma põhjuse.
Sest nägemused, mis neid hirmutasid, olid ette kuulutatud, et nad ei hukkuks teadmata, miks nad pidid seda õnnetust kannatama.
Aga surmahaare puudutas ka õigeid, ja paljud hukkusid kõrbes. Ent viha ei kestnud kaua.
Sest üks laitmatu mees tõttas võitlema rahva eest: ta kandis oma ametirelva - palvet tehes ja lepitavat suitsutusohvrit tuues astus ta vihale vastu ja pani õnnetusele piiri, osutades, et ta on sinu teener.
Tema ei võitnud seda mässu ihurammu ega relva jõuga, vaid ta sundis nuhtlejat sõna läbi, meenutades vanemaile antud vandeid ja lepinguid.
Sest kui surnud juba olid langenud hunnikuina üksteise peale, astus ta vahele ja keelas viha ning lõikas sellelt tee elavate juurde.
Sest tema pika kuue peal oli kujutatud kogu maailm. Vanemate austus oli raiutud neljas reas olevaisse kividesse, ja sinu auhiilgus laubaehtesse, mis oli temal peas.
Nende ees taganes hukkaja, neid ta kartis. Sest üksnes vihaproovist oli küllalt.