Piibel.NET
Taaniel
 
Eestikeelne Piibel 1997
7Taanieli nägemus neljast metsalisest Paabeli kuninga Belsassari esimesel aastal nägi Taaniel
 voodis olles und ja nägemusi oma peas. Siis ta kirjutas unenäo üles,
 tegi selle sisust kokkuvõtte.

Taaniel hakkas rääkima ja ütles: „Ma nägin oma nägemuses
 öösel, vaata, neli taeva tuult panid voogama suure mere.

Ja neli suurt metsalist tõusid merest, üksteisest erinevad.
Esimene oli nagu lõvi, aga tal olid kotka tiivad; minu
 nähes katkuti talt tiivad ja ta tõsteti maast üles ning pandi
 jalgadele püsti nagu inimene, ja temale anti inimese süda.

Ja vaata, tema järel tuli teine metsaline, karu sarnane; aga see
 pandi püsti ühe külje peale ja tal oli kolm küljeluud suus
 hammaste vahel; ja temale öeldi nõnda: „Tõuse, söö palju liha!”

Pärast seda ma nägin, vaata, oli üks teine, otsekui panter,
 ja tal oli seljas neli linnutiiba; sel metsalisel oli neli pead
 ja temale anti valitsus.

Pärast seda ma nägin öistes nägemustes, vaata, seal oli
 neljas metsaline, kole ja kohutav ja väga tugev; tal olid suured
 raudhambad, ta sõi ja näris ning tallas ülejäägi jalgade alla. Ja
 see oli erinev kõigist endistest metsalistest, ja tal oli kümme
 sarve.

Ma vaatasin neid sarvi, ja vaata, veel üks pisike sarv tõusis
 nende vahelt ja kolm endistest sarvedest kisti selle eest välja; ja
 vaata, sellel sarvel olid silmad nagu inimese silmad, ja suu,
 mis suurustas.


  Kui ma seda vaatasin, asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet. Tema kuub oli valge nagu lumi ja ta juuksed nagu puhas vill. Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks oli põlev tuli.
Tulejõgi voolas ja läks välja ta juurest. Tuhat korda tuhat teenisid teda, kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees. Kohus võttis istet ja raamatud avati.

  Ma vaatasin siis nende suurte sõnade kõla pärast, mis sarv
 rääkis. Kui ma vaatasin, siis tapeti metsaline ja ta keha
 hävitati ning heideti tulle põlema.

Ka teistelt metsalistelt võeti valitsus ära ja määrati
 kindlaks nende eluea aeg ja kestus.


  Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja* sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette.
Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.

  Mina, Taaniel, olin selle tõttu ärevil ja nägemused mu
 peas kohutasid mind.

Ma astusin ühe juurde seal seisjaist ja palusin temalt
 seletust kõigi nende asjade kohta; ja ta vastas mulle ning tegi
 nende asjade tähenduse mulle teatavaks:

„Need suured metsalised, keda on neli, on neli
 kuningat, kes tõusevad maa peal.

Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik
 jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti.”

Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli
 teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid
 raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi
 jalgade alla,

ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis
 tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel
 olid silmad ja suurustav suu ja mis näis olevat suurem kui
 teised.

Kui ma vaatasin, siis seesama sarv sõdis pühadega ja
 võitis nad,

kuni tuli Elatanu ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte
 ja jõudis aeg, mil pühad said kuningriigi endile.

Ta ütles nõnda:
 „Neljas metsaline on neljas kuningriik maa peal, kõigist kuningriikidest erinev, see sööb kogu maa ja tallab ning purustab selle.

Ja need kümme sarve: sellest kuningriigist tõuseb kümme kuningat, ja veel üks tõuseb pärast neid; aga tema on teistsugune kui eelmised ja ta alandab kolm kuningat.
Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühasid. Ja ta püüab muuta aegu ja seadust, ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.
Siis võtab kohus istet ja temalt võetakse ära valitsus ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.
Ja kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.”

  Siin lõpeb jutustus. Mind, Taanieli, kohutasid mu mõtted
 väga ja mu näojume kahvatas, aga selle asja ma pidasin meeles.