Piibel.NET
Markuse evangeeliumMarkuse
 
Eestikeelne Piibel 1997
4Tähendamissõna külvajast Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Ja tema juurde
 kogunes väga suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ja
 istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve rannal

ning ta õpetas neid palju tähendamissõnadega. Ja ta ütles
 neile oma õpetuses:

„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama.
Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning
 linnud tulid ja nokkisid selle.

Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda,
 ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda,

ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest
 sel ei olnud juurt.

Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja
 lämmatasid selle ning see ei andnud vilja.

Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja
 kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja
 sajakordselt.”

Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Kui Jeesus jäi koos
 kaheteistkümne jüngri ja mõne teisega omaette, küsisid need temalt
 seletust nende tähendamissõnade kohta.

Ja ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi
 saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades,

et nad
 vaadates vaataksid ega näeks ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ega antaks neile andeks.”


  Ja Jeesus ütles neile: „Teie ei tea isegi selle tähendamissõna
 tähendust, ja kuidas te siis võiksite mõista mis tahes muud
 tähendamissõna?

Külvaja külvab sõna.
Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid
 kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna.

Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need
 on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe
 rõõmuga vastu,

ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui
 neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad
 nad kohe.

Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on
 sellised, kes sõna küll kuulevad,

ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik
 ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad
 sõna ära ning see jääb viljatuks.

Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad
 ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja
 sajakordselt.”

Tähendamissõna lambist Ja Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et
 seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks
 lambijalale?!

Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik
 varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.

Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!”
Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis
 mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile
 lisatakse veel juurde,

sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt
 võetakse ära seegi, mis tal on.”

Tähendamissõna iseenesest kasvavast viljast Ja Jeesus ütles: „Nõnda on Jumala riik: nagu inimene
 viskab seemne maa peale

ning heidab magama ja ärkab üles öösel ja päeval, ning
 seeme tärkab ja loob pea, nõnda et inimene ei tea, kuidas.

Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, seejärel päid,
 seejärel täit nisutera pea sees.

Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest
 lõikusaeg on käes.”

Tähendamissõna sinepiivakesest Ja Jeesus ütles: „Millega võiksime võrrelda Jumala riiki või
 millise tähendamissõnaga teda kujutaksime?

Sinepiivakesega, mis on, kui see külvatakse maha, väiksem
 kõigist seemneist maa peal.

Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks
 kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud
 võivad teha pesa selle varjus.”

Ja Jeesus rääkis Jumala sõna paljude selliste
 tähendamissõnadega, kuivõrd nad suutsid kuulata,

aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile. Kuid omavahel
 olles seletas ta oma jüngreile kõik ära.

Jeesus vaigistab tormi Ja samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus neile: „Sõitkem
 vastaskaldale!”

Ja jüngrid lasksid rahvahulgal minna ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu
 ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga.

Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii
 et paat juba täitus veest.

Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad
 äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et
 me hukkume?”

Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää
 vakka, ole vait!” Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks.

Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei
 ole usku?”

Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema
 küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?”