Piibel.NET
Apostlite teodApostlite
 
Eestikeelne Piibel 1997
16Pauluse kaaslaseks saab Timoteos Paulus saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli
 jünger, uskliku juudi naise poeg, aga kreeka isast, Timoteos
 nimi,

kelle kohta Lüstra ja Ikoonioni vennad andsid hea
 tunnistuse.

Paulus tahtis teda enesega teele kaasa. Ja ta võttis ning
 lõikas tema ümber kohalike juutide pärast, sest need kõik teadsid,
 et Timoteose isa oli olnud kreeklane.

Kui nad siis linnu mööda käisid, andsid nad kogudustele
 täitmiseks need korraldused, mis apostlid ja vanemad
 Jeruusalemmas olid otsustanud.

Nõnda siis kinnitati kogudusi usus ja nende arv kasvas päevast
 päeva.

Ja nemad läksid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli
 keelanud neil sõna rääkimast Aasias.

Kui nad jõudsid Müüsiani, püüdsid nad matkata Bitüüniasse,
 aga Jeesuse Vaim ei lubanud.

Nii tulid nad Müüsiast möödudes alla Troasesse.
Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis
 ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!”

Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna
 Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile
 evangeeliumi kuulutama.

Paulus Filippis Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed
 Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse

ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia
 osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad.

Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe
 äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha
 ja rääkisime kokkutulnud naistega.

Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja
 Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani
 tähele, mida Paulus rääkis.

Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid:
 „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen
 ustav Issandale!” Ja ta käis meile peale.

Vangistamine Filippis Aga sündis, et kui me läksime palvepaika, tuli meile
 vastu orjatar, kellel oli lausuja vaim, see tõi oma
 isandatele palju kasu ennustamisega.

Tema käis Pauluse ja meie kannul ning hüüdis: „Need
 inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile
 päästmise teed.”

Seda tegi ta mitu päeva. Aga Paulus ägestus,
 pöördus ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse
 Kristuse nimel: mine temast välja!” Ja vaim läks välja
 samal tunnil.

Kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on
 kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid
 nad turule ülemate juurde.

Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid: „Need inimesed
 tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid

ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi
 omaks võtta ega järgida.”

Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad
 kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta.

Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad
 apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata.

Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse
 vangikongi ja pani nende jalad pakku.

Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid
 Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.

Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et
 vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja
 kõikide köidikud pääsesid valla.

Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse
 lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et
 vangid on põgenenud.

Paulus hüüdis aga valju häälega: „Ära tee enesele kurja,
 sest me kõik oleme siin!”

Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes
 Pauluse ja Siilase ette maha,

tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et
 pääseda?”

Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina
 ja su pere!”

Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid
 tema kojas.

Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja
 pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta
 omaksed.

Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus,
 et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.

Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid
 ütlema: „Lase need inimesed vabaks!”

Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: „Võimukandjad on
 saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja
 minge rahuga!”

Paulus aga vastas neile: „Nad on meid avalikult peksnud
 ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on
 meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii
 see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!”

Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui
 nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma

ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja
 palusid linnast lahkuda.

Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja
 kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.