Piibel.NET
Teine Makkabite raamat2. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
5Jaason Sel ajal tegi Antiohhos teise sõjakäigu Egiptusesse.
Aga sündis, et kogu linnas nähti ligi nelikümmend päeva taeva all
 kihutavaid ratsanikke, kes olid kullaga kirjatud kuubedes, rühmadena
 relvastatud piikide ja paljastatud mõõkadega,

nähti ratsaväeosi, seatud võitluseks, rünnakuks ja vasturünnakuks
 kummaltki poolt, kilpide keerutust ja odade rohkust, noolte
 lennutamist, kuldse varustuse hiilgust ja mitmesuguseid rinnakilpe.

Sellepärast palusid kõik, et ilmutus tähendaks head.
Aga kui oli levinud valekuuldus, et Antiohhos on surnud, siis
 kogus Jaason enesele vähemalt tuhat meest ja ründas ootamatult linna.
 Ja kui müüridel olijad olid taganema löödud ning linn lõplikult vallutatud,
 siis põgenes Menelaos kindlusesse.

Jaason pani aga toime halastamatu veretöö omaenese kaasmaalaste
 keskel. Ta ei mõtelnud, et võit oma suguvendade üle on suurim õnnetus,
 vaid arvas, et on saanud võidu vaenlaste, mitte aga oma rahva üle.

Valitsusvõimu ta siiski ei saanud, küll aga kurja kavatsuse
 tulemusena häbi, ja ta pidi jälle minema varjule ammonlaste maale.

Tema kuritegelikule elule tuli nüüd lõpp: kui teda süüdistas araablaste
 valitseja Aretas, põgenes ta kõigi poolt jälitatuna linnast
 linna, teda vihati kui Seadusest taganejat ja põlati kui oma
 isamaa ja rahva timukat; lõpuks aeti ta Egiptusesse.

Tema, kes nii paljusid oli isamaalt ära ajanud, hukkus ise
 võõrsil spartalaste juures, kuhu ta kui sugulaste juurde oli läinud
 kaitset saama.

Ja tema pärast, kes nii paljusid oli lasknud matmata välja
 visata, ei leinanud mitte keegi, ja temale ei korraldatud matust, ta
 ei saanud hauda oma isade juurde.

Antiohhos Epifanes rüüstab templi Aga kui kuningale sai teatavaks, mis oli sündinud, siis ta
 arvas, et Juuda on hakanud mässama. Seepärast läks ta Egiptusest teele
 metsikult vihase meelega ja vallutas linna relvade jõul.

Ta käskis sõjamehi ilma armuta maha lüüa need, kes ette juhtuvad, ja
 tappa need, kes olid põgenenud katustele.

Nõnda surmati noored ja vanad, hukati alaealised, naised ja
 lapsed, tapeti neitsid ja imikud.

Kaheksakümmend tuhat surmati kolme päeva jooksul, nelikümmend
 tuhat käsikähmluses, ja mitte vähem kui oli mahalööduid, müüdi
 orjadeks.

Aga sellega veel leppimata julges ta tungida kogu maailma
 kõige pühamasse templisse, teejuhiks Seaduse ja isamaa reetur
 Menelaos,

ja oma rüvedate kätega võttis ta ära pühad riistad. Mis teised
 kuningad olid annetanud selle paiga rikastamiseks, auks ja iluks,
 selle
 riisus ta oma pühitsemata kätega.

Antiohhos läks suureliseks ega mõistnud, et Kõigeväeline
 ainult üürikeseks ajaks oli vihastanud linna elanike pattude pärast
 ning et paik seetõttu oli kaitsetuks jäetud.

Kui rahvas ei oleks koormatud olnud nii paljude pattudega, siis oleks
 tema nõndasamuti nagu Heliodooros, kelle kuningas Seleukos oli
 läkitanud varakambrit uurima, sisse minnes otsekohe saanud karistada
 ja pidanud oma häbematusest pöörduma.

Sest Issand ei olnud rahvast valinud paiga pärast, vaid oli
 paiga valinud rahva pärast.

Sellepärast siis ka see paik ise, olles osaline olnud rahva
 õnnetustes, sai hiljem osa Issanda heategudest. Ja Kõigeväelise
 viha tõttu mahajäetu taastati kõige toredusega, kui Suur Valitseja oli
 leppinud.

Järelevaatajad pannakse ametisse Antiohhos, kui ta templist oli tuhat kaheksasada talenti ära
 viinud, läks ruttu Antiookiasse. Oma suurelisuses arvas ta võivat
 teha maa laevatatavaks ja mere jalgsi käidavaks, nõnda hooplev oli ta
 südames.

Aga ta jättis sinna ka järelevaatajaid rahvast rõhuma:
 Jeruusalemma Filippose, päritolult früüglase, iseloomult julmema kui
 tema sinna panija,

ja Gerisimisse Andronikose. Neile lisaks Menelaose, kes
 kaasmaalasi kohtles halvemini kui teised, sest ta vihkas juudi soost
 kodanikke.

Ta läkitas ka müüslaste pealiku Appollooniose kahekümne kahe
 tuhande sõjamehega ja käskis tappa kõik täisealised mehed, aga naised ja
 noorukid ära müüa.

See, tulles Jeruusalemma, näitles rahuarmastust ja püsis selles
 kuni püha hingamispäevani. Aga tähele pannes, et juudid olid
 tegevuseta, käskis ta oma alluvail relvastuda.

Ja kõik, kes läksid välja vaatama, laskis ta surmata. Siis
 ründas ta linna täies relvastuses ja tappis palju rahvast.

Aga Juudas Makkabi taandus umbes kümne kaaslasega kõrbe ja
 elas koos nendega, kes tema juures olid, metsloomade kombel
 mäestikus, toitudes kogu aeg ainult rohttaimedest, et mitte rüvetuda.