Piibel.NET
Teine Makkabite raamat2. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
4Riid ülempreestriameti pärast Aga eespool nimetatud Siimon, kes oli saanud varanduse ja isamaa
 reeturiks, laimas Oniast, nagu oleks tema ise Heliodoorosele
 kallale tunginud ja selle õnnetuse põhjustanud.

Tema julges nimetada riigivastaseks linna heategijat, oma
 kaasmaalaste eest hoolitsejat ja Seaduse innukat kaitsjat.

Aga kui vihavaen läks nõnda suureks, et üks Siimoni
 poolehoidjaist teostas tapmisi,

ja kui Onias mõistis selle riiu kahjulikkust ning et Apolloonios,
 Menesteose poeg, Koile-Süüria ja Foiniikia asevalitseja, Siimoni
 kurjust ka üha õhutas,

siis ta läks kuninga juurde mitte oma kaasmaalasi süüdistama,
 vaid et kasu tuua kogu rahvale, niihästi üldsusele kui üksikule.

Sest ta nägi, et ilma kuninga hoolitsuseta on selles olukorras
 võimatu rahu saada ja et Siimoni meeletus ei lõpe.

Jaason saab ülempreestriks Aga kui Seleukos oli surnud ja Antiohhos, lisanimega Epifanes,
 oli saanud kuningaks, kavaldas Jaason, Oniase vend,
 ülempreestriameti enesele,

lubades läbirääkimisel kuningale kolmsada kuuskümmend talenti
 hõbedat ja muudest tuludest kaheksakümmend talenti.

Neile lisaks tõotas ta kirjalikult veel sada viiskümmend talenti, kui
 teda lubatakse omal kulul ehitada maadluskool ja harjutusväljak noortele
 meestele ja kui ta Jeruusalemma elanikke saab kirjutada Antiookia
 kodanikeks.

Aga kui kuningas oli nõusoleku andnud ja Jaason oli saanud
 ülempreestriameti, siis ta hakkas otsekohe õpetama oma kaasmaalastele
 kreeklaste kombeid.

Ta tühistas juutidele antud kuninglikud vabadused, mis olid
 saadud Johannese vahendusel, kes oli selle Eupolemose isa, kes oli
 läkitatud sõlmima sõprust ja lepingut roomlastega. Kaotades
 seadusepärased korraldused, seadis ta sisse uusi seadusevastaseid
 kombeid.

Sest sihikindlalt ehitas ta otse kindluse jalamile maadluskooli ja
 sundis tublimaid noormehi kandma kreeklaste võistluskiivrit.

Sel viisil võtsid võimust kreekapärasus ning muulaste kombed
 jumalakartmatu ja ülempreestriks kõlbmatu Jaasoni ääretu jultumuse
 tõttu,

nõnda et preestrid enam ei hoolinud altariteenistusest, vaid
 põlgasid templit ja unustasid ohvrid, rutates harjutusväljakule
 osa võtma lubamatust võistlusest, niipea kui kutsuti ketast heitma.

Seda, mida isad olid austanud, ei pannud nad millekski, aga kreeka
 toredusi pidasid nad väga auväärseks.

Sellepärast sattusid nad raskesse olukorda: need, kelle eluviise
 nad matkisid ja kelle sarnased nad tahtsid kõigiti olla, said
 nende vaenlasteks ja nuhtlejaiks.

Sest jumalike seaduste vastu patustamine ei ole kergelt võetav.
 Järeltulev aeg näitab seda.

Kui siis Tüüroses peeti võistlusi, mis toimusid igal viiendal
 aastal kuninga juuresolekul,

läkitas see riivatu Jaason Jeruusalemmast pealtvaatajaid, kes
 olid antiooklasteks saanud, et nad viiksid kolmsada drahmi hõbedat
 ohvriks Heraklesele. Viijad aga nõudsid, et raha ei kasutataks
 ohvriks, sest see pole sünnis, vaid määrataks mõneks muuks otstarbeks.

Raha oli küll saatja poolt määratud ohvriks Heraklesele, ent
 viijate soovil kasutati seda sõjalaevade varustamiseks.

Antiohhos Epifanest tervitatakse Jeruusalemmas Aga kui Apolloonios, Menesteose poeg, kuningas Filomeetori
 troonimise puhul oli läkitatud Egiptusesse, ja Antiohhos
 kuulda sai, et Filomeetor oli tema valitsuse vastu muutunud
 vaenulikuks, siis ta tundis muret oma julgeoleku pärast. Sel põhjusel
 läks ta Joppesse ja tuli sealt Jeruusalemma.

Jaason ja linn võtsid teda suurejooneliselt vastu, kui ta sisse
 tuli tõrvikute ja rõõmuhõisete saatel. Seejärel lõi ta oma leeri üles
 Foiniikias.

Menelaos saab ülempreestriks Aga kolm aastat hiljem läkitas Jaason Menelaose, varem nimetatud
 Siimoni venna, kuningale raha viima ja lõpetama mõningaid asjaajamises
 hädavajalikke toiminguid.

Tema aga, kuningaga kokku saades ja teda ülistades ning esinedes
 mõjuvõimsa mehena, sai enesele ülempreestriameti, pakkudes kolmsada
 talenti hõbedat rohkem kui Jaason.

Ja olles saanud kuningliku volituse, läks ta koju. Ent tal ei
 olnud kaasa tuua ülempreestriameti väärikust, küll aga oli tal valju
 hirmuvalitseja viha ja metslooma julmus.

Nõnda siis kõrvaldati Jaason, kes ise oli oma venna salakavalalt
 kõrvaldanud, salakavalalt ühe teise poolt, ja aeti põgenikuna
 ammonlaste maale.

Menelaos sai küll kätte võimu, aga kuningale lubatud raha ta
 ei andnud üle,

ehkki kindluse pealik Soostratos seda nõudis, sest sissenõudmine
 oli tema ülesanne. Sellepärast kutsuti mõlemad kuninga ette.

Menelaos jättis enese asemele ülempreestriametisse oma venna
 Lüsimahhose, Soostratos aga Kratese, küproslaste pealiku.

Onias tapetakse Aga kui see nõnda oli korraldatud, siis sündis, et tarsoslased
 ja malloslased hakkasid mässama, sellepärast et nad olid antud
 kingituseks Antiohhisele, kuninga liignaisele.

Kuningas ruttas nüüd kiiresti neid olukordi lahendama, jättes enese
 asemele Andronikose, ühe aukandjaist.

Menelaos arvas aga nüüd õige aja tulnud olevat ja kõrvaldas
 templist mõned kuldriistad ning kinkis need Andronikosele. Osa
 müüs ta Tüürosesse ja ümberkaudsetesse linnadesse.

Kui Onias sellest kindla teate sai, siis ta sõitles teda
 kõvasti oma varjupaigast, Antiookia lähedasest Dafnest, kuhu ta oli
 läinud.

Menelaos kutsus seepärast Andronikose erajutule ja nõudis
 temalt, et ta tapaks Oniase. Andronikos läkski Oniase juurde. Siis,
 olles pettusega mõjutatud, andis ta vande all oma parema käe ja
 meelitas Oniase, olgugi et too kahtles, varjupaigast välja tulema ja
 tappis ta õigusevastaselt otsekohe.

Sellepärast olid mitte ainult juudid, vaid ka paljud muud
 rahvad vapustatud ja vihased mehe ülekohtuse tapmise pärast.

Kui siis kuningas Kiliikia maakondadest tagasi tuli, kaebasid
 linnas asuvad juudid, et Onias on süütult tapetud. Kreeklasedki
 põlastasid seda kuritööd.

Antiohhos jäi nüüd üpris kurvaks, ta tundis kaasa ning nuttis,
 sest
 kadunu oli olnud aus ja väga kohusetundlik.

Tema viha süttis põlema ja ta laskis otsekohe Andronikoselt
 purpurmantli ära võtta, tema riided lõhki käristada ja viia ta läbi
 kogu linna paika, kus ta Oniase vastu oli patustanud. Seal laskis ta
 hukata veretöö kordasaatja, kellele Issand nõnda teenitud karistusega
 tasus.

Lüsimahhos hukkub puhkenud mässus Aga kui Lüsimahhos Menelaose nõusolekul oli linnas toime pannud
 mitmeid templi rüüstamisi ja kuuldus sellest levis väljaspoole linna, siis
 kogunes hulk rahvast Lüsimahhose vastu, kuna juba palju kuldriistu oli
 laiali kantud.

Aga kui väga vihased rahvahulgad hakkasid liikuma, siis
 Lüsimahhos relvastas ligi kolm tuhat meest ja hakkas ise vägivalda
 tarvitama. Juhiks oli keegi Auranos, eluaastailt edenenu, aga
 meeletuseski mitte mahajäänu.

Kui nüüd Lüsimahhose pealetungi märgati, siis haarasid inimesed
 kiiresti kes kive, kes jämedaid kaikaid, kes jälle käepärast
 olevat tuhka, ja paiskasid kõike segamini Lüsimahhose meeste peale,

millega nad paljusid haavasid, mõningad maha lõid ja kõik
 põgenema ajasid. Templirüüstaja enese surmasid nad varakambri juures.

Menelaos vabastatakse raha eest Nende asjaolude pärast tõsteti süüdistus Menelaose vastu.
Kui siis kuningas Tüürosesse tuli, esitasid kaebuse temale
 kolm meest, kes vanematekogu poolt olid läkitatud.

Aga kui Menelaos oli juba kaotajaks jäämas, siis ta lubas palju
 raha Ptolemaiosele, Dorümenese pojale, et see mõjutaks kuningat.

Ptolemaios võttis siis kuninga kaasa sammaskäiku
 värsket õhku hingama ja tulemuseks oligi meelemuutus.

Nõnda mõistis kuningas süüdistustest vabaks Menelaose, kogu
 selle kuriteo põhjustaja, aga need õnnetud kaebajad, kes sküütidegi
 ees kõneldes oleksid kui süütud vabaks saanud, mõistis ta surma.

Otsekohe pidid siis ebaõiglast karistust kandma ka need, kes
 linna ja rahva ning pühade riistade kaitseks olid välja astunud.

Sel põhjusel annetasid ka ülekohut vihkavad tüüroslased heldelt
 nende matmiseks.

Menelaos jäi aga ametisse edasi võimulolijate ahnuse tõttu,
 muutudes üha kurjemaks ja oma kaasmaalastele väga hädaohtlikuks.