Piibel.NET
Esimene Makkabite raamat1. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
13Siimon saab ülempreestriks Kui Siimon kuulis, et Trüfon oli kogunud suure sõjaväe Juudamaale
 tulekuks ja selle hävitamiseks,

ja kui ta nägi, et rahvas oli hirmul ja kartis, siis ta läks
 üles Jeruusalemma ja kogus rahva kokku.

Ta julgustas neid ning ütles neile: „Teie teate ise, mida mina
 ja minu vennad ja minu isakoda oleme teinud Seaduse ja pühamu
 heaks, ja missugust võitlust ja hädasid me oleme näinud.

Sellepärast on kõik minu vennad hukkunud Iisraeli eest ja mina
 üksi olen järele jäänud.

Nüüd ärgu sündigu minuga seda, et säästaksin oma hinge ükskõik
 missugusel viletsusajal! Sest mina ei ole parem kui mu vennad.

Tõesti, ma tahan kätte maksta oma rahva ja pühamu eest, meie
 naiste ja laste eest, sest kõik paganad on vihavaenus ühinenud meie
 hävitamiseks.”

Ja rahva vaim elustus, niipea kui nad neid sõnu kuulsid.
Nad vastasid suure häälega ning ütlesid: „Sina oled meie juht
 Juuda ja sinu venna Joonatani asemel!

Juhi sina meie võitlust ja me teeme kõike, mida sa käsid!”
Siis ta kogus kõik võitlusvõimelised mehed, laskis kiiresti
 valmis ehitada Jeruusalemma müürid ning kindlustas seda ümberringi.

Ja ta läkitas Joppesse Joonatani, Absalomi poja, ja koos temaga
 küllalt suure
 väeosa, kes ajas seal olijad välja ja jäi ise sinna.

Siimon tõrjub Trüfoni Juudamaalt Nüüd lahkus Trüfon Ptolemaisist suure sõjaväega, et minna
 Juudamaale, ja Joonatan oli vangina temaga kaasas.

Siimon aga lõi leeri üles Adidasse, lagendiku äärde.
Kui Trüfon teada sai, et Siimon oli astunud oma venna Joonatani
 asemele ja tahab hakata temaga sõdima, siis ta läkitas tema juurde
 saadikud ütlema nõnda:

„Selle raha pärast, mida sinu vend Joonatan võlgneb kuninglikule
 varakambrile ametite eest, mis tal on olnud, peame teda kinni.

Saada nüüd sada talenti hõbedat ja kaks tema poega pandiks, et
 ta vabaks saades meist ei taganeks, siis me vabastame tema!”

Siimon sai aru küll, et nad temale valet rääkisid, ometi andis
 ta käsu tuua raha ja pojad, et mitte saada rahva suure viha aluseks

ja et ei öeldaks: „Sellepärast, et ta ei ole saatnud temale raha ja
 poegi, on Joonatan hukkunud.”

Ta saatis siis pojad ja sada talenti, aga Trüfon oligi valetanud
 ega vabastanud Joonatani.

Seejärel tuli Trüfon, et maale kallale tungida ja seda
 rüüstata. Ta läks kõverat teed Adoora kaudu, aga Siimon ja tema
 sõjavägi
 liikusid kõrvuti temaga igasse paika, kuhu ta iganes läks.

Kindluses olijad läkitasid nüüd saadikud Trüfoni juurde, et ta
 kiiresti tuleks nende juurde läbi kõrbe ja saadaks neile moona.

Siis seadis Trüfon minekuvalmis kogu oma ratsaväe. Aga selsamal
 ööl sadas väga palju lund ja lume pärast ei saanud ta tulla, vaid
 asus teele ja läks Gileadi.

Aga jõudes Baskama lähedale, surmas ta Joonatani, kes maeti
 sinna.

Trüfon pöördus siis tagasi ja läks oma maale.
Siimon matab Joonatani luud Siimon aga laskis tuua oma venna Joonatani luud ja mattis need
 Moodeini, tema vanemate linna.

Ja kogu Iisrael leinas teda väga ning kaua aega.
Siimon ehitas oma isa ja vendade hauale kõrge, kaugelt nähtava
 ehitise, tahutud kividega esi- ja tagaküljel.

Selle peale püstitas ta seitse püramiidi üksteisega vastakuti:
 isale, emale ja neljale vennale.

Ja püramiidide peale tegi ta kunstipärased kaunistused, paigutas
 ümberringi suured sambad, sammaste peale täieliku sõjavarustuse
 igaveseks mälestuseks, ja sõjariistade kõrvale kivisse raiutud laevad,
 nähtavad kõigile meresõitjaile.

See haud, mille ta Moodeinis tegi, seisab tänapäevani.
Demeetrios tunnustab Siimonit Aga Trüfon käitus petlikult noore kuninga Antiohhosega ja
 tappis ta.

Ta ise sai siis tema asemel kuningaks, pani Aasia krooni enesele
 pähe ja tegi maale suurt kahju.

Siimon taastas aga Juuda kindlused, ümbritses need kõrgete
 tornide ja tugevate müüridega koos väravate ja riividega, ning varus
 kindlustesse toidumoona.

Siimon valis siis mehed ja läkitas need kuningas Demeetriose
 juurde, et nõutada maale maksukergendust, sest kõik Trüfoni teod olid
 riisumised.

Ja kuningas Demeetrios läkitas temale nõusoleku, vastas temale
 ning kirjutas talle niisuguse kirja:

„Kuningas Demeetrios tervitab ülempreestrit ja kuninga sõpra
 Siimonit, ka vanemaid ja juudi rahvast!

Kuldkrooni ja palmioksa, mis te olete saatnud, oleme
 kätte saanud, ja me oleme valmis tegema teiega täielikku rahu ning
 kirjutama ametimeestele, et nad annaksid teile maksukergenduse.

Mis me teie kohta oleme kindlaks määranud, see jääb
 kindlaks, ja kindlused, mis te olete ehitanud, kuulugu teile!

Me andestame teile ka tänapäevani juhtunud eksimused ja
 väärsammud, ja kroonimaksu, milleks olete kohustatud; ka muud maksu,
 mida Jeruusalemmas on makstud, ei tule enam maksta.

Kui mõned teie seast sobivad meie ihukaitsesse, siis
 võetagu nad sinna! Ja meie vahel olgu rahu!”

Saja seitsmekümnendal aastal võeti paganate ike Iisraeli pealt.
Ja rahvas hakkas kirjutama ürikuis ja lepinguis: „Siimoni,
 juutide suure ülempreestri, väepealiku ja valitseja esimesel
 aastal.”

Siimon vallutab Geseri Neil päevil lõi Siimon leeri üles Geseri ette ja piiras seda
 sõjaväega. Ta valmistas ründemasina, tõi selle linna alla ning
 purustas ühe torni ja vallutas selle.

Ründemasinas olijad sööstsid nüüd linna ja linnas sündis suur
 segadus.

Linna elanikud koos naiste ja lastega läksid üles müürile,
 käristasid oma riided lõhki ja kisendasid suure häälega, anudes, et
 Siimon annaks neile rahukäe.

Nad ütlesid: „Ära talita meiega meie süütegusid mööda, vaid
 talita oma halastust mööda!”

Siis leppis Siimon nendega kokku ega sõdinud enam nende vastu.
 Aga ta ajas nad linnast välja ja puhastas kojad, kus ebajumalakujud
 sees olid, ning läks siis sisse lauldes ja kiites.

Ja ta kõrvaldas sealt kõik rüveduse ning pani sinna mehi, kes
 Seadusest kinni pidasid. Ta kindlustas linna veelgi ja ehitas
 sinna enesele eluaseme.

Siimon vallutab Jeruusalemma kindluse Aga Jeruusalemma kindluses olijaid takistati maale minemast
 ja maalt tulemast, ostmast ja müümast, ja neil oli väga suur puudus
 ning paljud neist surid nälga.

Nad hüüdsid siis Siimoni poole, et nad saaksid rahukäe. Ja
 tema andis selle neile. Aga ta ajas ka nemad sealt välja ja puhastas
 kindluse saastast.

Ta läks sinna teise kuu kahekümne kolmandal päeval aastal
 sada seitsekümmend üks tänulauludega ja palmioksi kandes, kannelde,
 simblite ja naablite ning kiitus- ja ülistuslaulude kõlades, et suur
 vaenlane oli Iisraelist hävitatud.

Ja ta seadis, et seda päeva tuli igal aastal rõõmuga
 pühitseda. Siis ta kindlustas kindluse kõrval olevat
 templimäge veel rohkem ja asus ise omastega sinna.

Kui nüüd Siimon nägi, et tema poeg Johannes oli võimekas mees,
 siis ta pani tema kogu sõjaväe juhiks. Ja Johannes asus Geserisse.