Piibel.NET
Esimene Makkabite raamat1. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
12Joonatani sidemed Rooma ja Spartaga Kui Joonatan nägi, et aeg on temale soodus, siis ta valis mehed
 ja läkitas need Rooma, kinnitama ja uuendama nende vahel olevat
 sõprust.

Ka Spartasse ja teistesse paikadesse saatis ta samasisulisi
 kirju.

Kui saadikud olid saabunud Rooma, siis nad läksid senatisse ja
 ütlesid: „Ülempreester Joonatan ja Juuda rahvas on meid läkitanud
 uuendama teiega sõprust ja liitu, mis varem on olnud.”

Ja roomlased andsid neile kaasa kirjad, et nad rahuga saaksid
 tagasi Juudamaale.

See on ärakiri kirjast, mille Joonatan kirjutas spartalastele:
„Joonatan, ülempreester, ja rahva vanematekogu, preestrid ja muu
 juudi rahvas, tervitavad oma vendi spartalasi.

Juba varem saatis teie kuningas Areios ülempreester Oniasele
 kirja, et teie olete meie vennad. Selle ärakiri on siin juures.

Onias kohtles läkitatud meest austusega ning võttis vastu
 kirjad, milles tehti selgeks liit ja sõprus.

Kuigi me nüüd neid kirju ei vaja, sest meie julgustus on nendes
 pühades raamatutes, mis meil on,

oleme siiski ette võtnud saadikute läbi uuendada teiega
 vennalikkust ja sõprust, et meie teist ei võõrduks, sest teie
 läkitusest meile on möödunud palju aega.

Seepärast me nüüd meenutame teid lakkamatult igal ajal: pühade
 ajal ja muil kohaseil päevil, ohvreid ohverdades ja palvetades, nõnda
 nagu on kohus ja õige vendi meenutada.

Meie tunneme rõõmu teie auväärsusest.
Meid aga on piiranud palju muresid ja palju võitlusi, ja
 ümberkaudsed kuningad on sõdinud meie vastu.

Ometi ei ole meie tahtnud nende sõdadega tüli teha teile ja oma
 teistele liitlastele ja sõpradele.

Sest meil on abi taevast, mis meid aitab, ja seepärast oleme
 päästetud vaenlaste käest, meie vaenlased on aga alandatud.

Aga nüüd oleme valinud Numeeniose, Antiohhose poja, ja
 Antipatrose, Jaasoni poja, ja läkitanud need roomlaste juurde uuendama
 nendega endist sõprust ning liitu.

Me oleme nüüd neile ülesandeks teinud minna ka teie juurde ja
 teid tervitada ning anda teile meie kirjad meie vendluse uuendamiseks.

Ja te teete nüüd hästi, kui nende peale meile vastate.”
See on ärakiri kirjast, mis Oniasele saadeti:
„Areios, spartalaste kuningas, tervitab ülempreester Oniast!
Ühest kirjast on leitud, et spartalased ja juudid on vennad ning
 Aabrahami soost.

Kui me nüüd seda teame, siis teeksite hästi meile kirjutades,
 kuidas teie käsi käib.

Ja meie kirjutame teile vastuseks, et teie karjad ja varandus on
 meie ja meie omand on teie. Seepärast käsime nüüd, et see teile
 teatavaks tehtaks.”

Joonatani võitlused Kui Joonatan kuulis, et Demeetriose väepealikud veel suurema
 sõjaväega kui enne olid tagasi tulnud tema vastu sõdima,

siis ta läks Jeruusalemmast teele ja läks neile vastu Hamati
 piirkonda, sest ta ei tahtnud anda neile võimalust tungida tema maale.

Ja ta läkitas nende leeri salakuulajad. Need tulid tagasi ning
 teatasid temale, et valmistutakse kallaletungiks öösel.

Aga kui päike loojus, siis käskis Joonatan oma mehi valvata ja
 jääda sõjariistade juurde ning olla valmis võitluseks kogu öö. Ta
 paigutas vahid ümber leeri.

Kui vastased kuulsid, et Joonatan ja tema mehed on võitluseks
 valmis, siis nad kartsid ja kaotasid julguse, süütasid leeris tuled ja
 läksid ära.

Aga Joonatan ja tema mehed ei märganud seda enne kui hommikul,
 nähes põlevaid tulesid.

Joonatan ajas siis neid taga, ei saanud aga kätte, sest nad olid
 juba läinud üle Eleuterose jõe.

Joonatan pöördus nüüd nende araablaste vastu, keda hüütakse
 sabadlasteks, võitis nad ja võttis neilt saaki.

Pärast seda läks ta edasi ja tuli Damaskusesse ning käis läbi
 kogu maa.

Siimoni sõjakäik Ka Siimon oli välja läinud ja liikunud kuni Askelonini ja selle
 läheduses olevate kindlusteni, pöördus siis Joppe vastu ja vallutas
 selle.

Sest ta oli kuulnud, et kindlus tahetakse anda Demeetriose
 poolehoidjatele. Ta pani sinna väesalga, et seda valvata.

Jeruusalemma kindlustustöö Kui Joonatan oli tagasi tulnud, siis ta kutsus kokku rahva
 vanemad ja pidas nendega nõu kindluse ehitamiseks Juudamaale,

Jeruusalemma müüride kõrgendamiseks, suure, kõrge müüri
 püstitamiseks kindluse ja linna vahele, et kindlust linnast eraldada,
 nõnda et see jääks omaette ja et kindluses olijad ei saaks osta ega
 müüa.

Ja nad kogunesid linna üles ehitama. Kuna osa idapoolset müüri
 oli varisenud jõkke, siis nad taastasid selle, Hafenataks nimetatu.

Siimon ehitas aga üles Adida Sefeelas, kindlustas selle ning
 varustas väravate ja riividega.

Joonatan langeb vaenlaste kätte Aga Trüfon tahtis saada Aasia kuningaks, panna enesele kroon
 pähe ja sirutada käsi kuningas Antiohhose vastu.

Siiski ta kartis, et Joonatan seda temale iialgi ei luba, küll
 aga sõdib tema vastu. Ta otsis viisi, kuidas teda vangistada ja tappa.
 Ta läks teele ja tuli Beet-Seani.

Joonatan läks välja temale vastu neljakümne tuhande valitud,
 võitlusvalmis mehega ja tuli ka Beet-Seani.

Kui Trüfon nägi, et ta oli tulnud suure sõjaväega, siis ta
 kartis pista oma kätt tema külge.

Ta võttis tema vastu austusega, kiitis teda kõigile oma
 sõpradele, andis temale kingitusi ja käskis oma sõpru ning vägesid
 kuulata Joonatani sõna nagu tema enese sõna.

Ta ütles Joonatanile: „Mispärast sa oled väsitanud kogu
 seda rahvast, sest meid ei ähvarda ju sõda?

Seepärast saada need nüüd koju, aga vali enesele pisut mehi, kes sind
 saadaksid, ja tule koos minuga Ptolemaisi, ja ma annan sinule selle
 ja ka teised kindlused ning teised väeosad, nõndasamuti kõik
 ametimehed. Mina ise pöördun tagasi ja lähen ära, sest sellepärast ma
 siin olengi.”

Joonatan uskus teda ja tegi nõnda, nagu Trüfon oli ütelnud: ta
 saatis väehulgad ära ja need läksid Juudamaale.

Aga kolm tuhat meest jättis ta enese juurde: neist kaks tuhat
 jättis ta Galileasse, kuid tuhat läks koos temaga.

Aga kui Joonatan oli tulnud Ptolemaisi, siis ptolemaislased
 sulgesid väravad, võtsid ta vangi ja tapsid mõõgaga kõik, kes koos
 temaga olid sisse tulnud.

Trüfon läkitas nüüd jalaväge ja ratsanikke Galileasse ja suurele
 lagendikule tapma kõiki Joonatani mehi.

Aga kui need teada said, et Joonatan koos oma meestega on
 vangistatud ja hukatud, siis nad julgustasid üksteist ja liikusid
 tihedais ridades võitlusvalmina.

Kui tagaajajad nägid, et teised olid valmis võitlema oma hinge
 eest, siis nad pöördusid tagasi.

Nõnda pääsesid nad kõik rahuga Juudamaale. Nad leinasid
 Joonatani ning tema mehi, tundes ühtlasi tõsist kartust. Ja kogu
 Iisrael leinas väga.

Kõik ümberkaudsed rahvad aga püüdsid neid hävitada. Sest nad
 ütlesid: „Neil ei ole pealikut ega aitajat. Sõdime nüüd nende vastu ja
 kaotame mälestuse neist inimeste keskel.”