Piibel.NET
Esimene Makkabite raamat1. Makkabite
 
Eestikeelne Piibel 1997
10Joonatan sõbrustab kuningas Aleksandriga Aastal sada kuuskümmend tuli Aleksander, Antiohhos Epifanese
 poeg, ja vallutas Ptolemaisi. Ta võeti vastu ja ta valitses seal
 kuningana.

Kui kuningas Demeetrios seda kuulis, siis ta kogus väga suure
 sõjaväe ja läks sõtta tema vastu.

Ja Demeetrios saatis Joonatanile kirju leplike sõnadega, et teda
 austada.

Sest ta mõtles: „Ruttame temaga rahu tegema, enne kui tema seda
 teeb Aleksandriga meie vastu!

Sest kindlasti meenutab ta kõike seda kurja, mida oleme teinud
 temale, tema vendadele ja tema rahvale.”

Ta andis temale loa koguda sõjaväge, muretseda sõjariistu ja
 olla tema liitlane. Ja ta käskis anda temale need pantvangid, kes
 kindluses olid.

Joonatan läks siis Jeruusalemma ja luges kirja kogu rahva ning
 kindluses olijate kuuldes.

Need aga hakkasid väga kartma, kui nad kuulsid, et kuningas
 oli temale loa andnud sõjaväe kogumiseks.

Kindluses olijad loovutasid siis pantvangid Joonatanile ja tema
 andis nad nende vanemaile.

Joonatan asus nüüd Jeruusalemma elama ning hakkas linna ehitama
 ja taastama.

Ta käskis töömehi ehitada müürid neljakandilistest kividest
 ning muuta Siioni mägi ümberringi kindluseks. Ja nad tegid nõnda.

Siis need muulased, kes olid neis kindlustes, mis Bakhides oli
 ehitanud, põgenesid,

igaüks jättis oma asupaiga ja läks oma maale.
Ainult Beet-Suuri jäid mõned, kes olid hüljanud Seaduse ja
 korraldused, sest see oli neile pelgulinnaks.

Kui kuningas Aleksander kuulis lubadustest, mis Demeetrios Joonatanile
 oli andnud, ja kui temale jutustati neist võitlustest ja
 kangelastegudest, mida Joonatan ja tema vennad olid teinud,
 nõndasamuti raskustest, mis neil olid olnud,

siis ta ütles: „Teist niisugust meest me ei leia. Tehkem tema
 nüüd meie sõbraks ja liitlaseks!”

Ja ta kirjutas kirju ning saatis need temale. Sõnastus oli
 niisugune:

„Kuningas Aleksander tervitab vend Joonatani!
Meie oleme sinust kuulnud, et oled väga vapper mees ja väärt
 olema meie sõber.

Ja nüüd me seame su täna sinu rahvale ülempreestriks ja sind
 hüütakse kuninga sõbraks,” - ühtlasi saatis ta temale purpurmantli ja
 kuldkrooni - „ole meiega ühes nõus ja pea meiega sõprust!”

Joonatan pani püha kuue selga saja kuuekümnenda aasta
 seitsmendal kuul, lehtmajadepühal. Ja ta kogus sõjaväge ning hankis
 palju sõjariistu.

Demeetriose kiri Joonatanile Kui Demeetrios neist asjust kuulis, siis ta jäi murelikuks ja
 ütles:

„Miks lasksime sündida, et Aleksander meist ette jõudis,
 sõlmides sõpruse juutidega enesele toeks?

Minagi tahan neile kirjutada nende ergutamiseks ülendamistest ja
 kingitustest, et nad oleksid mulle abiks.”

Ja ta saatis neile kirja niisuguses sõnastuses: „Kuningas
 Demeetrios tervitab juudi rahvast!

Et te olete pidanud meiega tehtud lepinguid ja olete jäänud meiega
 sõprusesse ega ole ühinenud meie vaenlastega, sellest oleme rõõmuga
 kuulnud.

Jääge nüüd edaspidigi selle juurde, et olete meile truud, siis me
 tasume teile selle hea eest, mida te meile teete!

Me lubame teile rohkeid soodustusi ja teeme kingitusi.
Nüüd ma kuulutan teid priiks ning vabastan kõik juudid
 lõivudest, soola- ja kroonimaksust.

Ka kolmandikust seemneviljast ja poolest puuviljast, mis mul on
 õigus saada, ma loobun tänasest päevast alates. Enam ei võeta seda
 Juudamaalt ja kolmest selle juurde kuuluvast piirkonnast, Samaariast ja
 Galileast, tänasest päevast alates igavesti.

Jeruusalemm koos piirkonnaga olgu püha ja maksuvaba, mis puutub
 kümnisesse ja tollirahasse!

Ma loobun õigusest Jeruusalemma kindlusele ja loovutan selle
 ülempreestrile, et ta paneks sinna mehed, keda ta valib seda
 kaitsma.

Kõik juudid, kes Juudamaalt on vangi viidud kuhugi minu
 kuningriiki, lasen ma vabaks ilma lunata. Keegi ei tohi neid
 maksustada, ka mitte nende loomade eest!

Kõik pühad, hingamispäevad, noorkuupühad ja muud
 kindlaksmääratud päevad, nõndasamuti kolm päeva pärast püha - kõik
 need päevad olgu tolli- ja maksuvabad kõigile juutidele, kes minu
 kuningriigis on!

Mitte kellelgi ärgu siis olgu meelevalda neilt midagi nõuda ja
 neid koormata, ükskõik missugune põhjus ka on!

Ja kuninga sõjaväe tarvis kirjutatagu üles juutide hulgast
 kolmkümmend tuhat meest ja neile antagu moona, nagu seda antakse
 kõigile kuninga väeosadele!

Osa neist paigutatagu kuninga suurtesse kindlustesse ja osa
 neist seatagu kuningriigi usaldusameteisse! Nende ülemad ja pealikud
 võetagu nende endi hulgast! Nad elagu oma seaduste järgi, nõnda
 nagu kuningas on määranud ka Juudamaal!

Need kolm maakonda, mis Samaaria alast on liidetud
 Juudamaaga, ühendatagu Juudamaaga nõnda, et neid arvestatakse alluvaks
 ühele, ja nad ei
 tarvitse kuulata muud võimu kui ülempreestrit!

Ptolemaisi linna koos selle juurde kuuluvaga annan ma kingituseks
 Jeruusalemma pühamule, pühamu vajalike kulutuste katteks.

Mina ise annan igal aastal viisteist tuhat seeklit hõbedat
 kuninga tuludest, võetud selleks kohastest paikadest.

Ja kõik muu, mis on maksmata jäänud eelmistel
 aastatel, tuleb nüüdsest peale anda templiteenistuse tarvis.

Aga peale selle veel viis tuhat seeklit hõbedat, mis võeti
 pühamu varadest, iga-aastastest tuludest, seegi jäetakse, sest see
 kuulub teenistust toimetavaile preestreile.

Igaüks, kes iganes põgeneb Jeruusalemma templisse või kogu
 selle piirkonda ja kellel on võlg kuningale või mõni muu süü, olgu
 karistusest vaba, nõndasamuti kõik tema omand minu kuningriigis!

Ja pühamu ehitus- ning uuendustöö kulud makstakse kuninga
 tuludest.

Ka Jeruusalemma müüride ehitamiseks ja selle ümberringi
 kindlustamiseks vajalikud kulud makstakse kuninga tuludest, nõnda ka
 teiste linnade müüride ehitamine Juudamaal.”

Joonatan lükkab tagasi Demeetriose pakkumise Aga kui Joonatan ja rahvas kuulsid neid sõnu, siis nad ei
 uskunud neid ega võtnud vastu, sest neil oli meeles see suur kuritegu,
 mida kuningas Iisraelis oli teinud, ja kui väga ta neid oli rõhunud.

Nad pidasid paremaks hoida Aleksandri poole, sest tema oli
 esimesena rahu pakkunud, ja nad olid kogu aja olnud tema liitlased.

Kuningas Aleksander kogus suure sõjaväe ning lõi leeri üles
 Demeetriose vastu.

Ja mõlemad kuningad läksid kokku tapluseks. Demeetriose leer
 põgenes ja Aleksander ajas teda taga ning sai võidu nende üle.

Ta jätkas ägedat võitlust kuni päikeseloojakuni, ja Demeetrios
 langes sel päeval.

Aleksandri abielu Kleopatraga Aleksander läkitas siis saadikud Egiptuse kuninga Ptolemaiose
 juurde viima niisuguseid sõnumeid:

„Mina olen nüüd tagasi tulnud oma kuningriiki, istun oma isade
 aujärjel ja olen võtnud valitsuse enda kätte. Ma olen võitnud
 Demeetriose ja taas võtnud oma valdusesse meie maa.

Ma läksin temaga kokku lahingus ja me hävitasime tema enese
 ja tema leeri ning istusime tema kuninglikule aujärjele.

Tehkem nüüd teineteisega sõprust: sina anna oma tütar mulle
 naiseks, siis saan ma sinu väimeheks ning annan sinule ja temale
 kingitusi, mis on sinu väärilised!”

Kuningas Ptolemaios vastas, üteldes: „Õnnelik on see päev, mil
 sa oled
 tagasi tulnud oma isade maale ja oled istunud nende kuningriigi
 aujärjele.

Ja nüüd ma teen, nagu sa oled kirjutanud. Aga tule minuga
 kohtuma Ptolemaisi linna, et näeksime teineteist! Siis ma võtan sinu
 väimeheks, nagu sa oled soovinud.”

Ptolemaios tuli siis Egiptusest, tema ise ja tema tütar
 Kleopatra, ja saabus Ptolemaisi linna aastal sada kuuskümmend kaks.

Ja kuningas Aleksander kohtas teda seal. Ja tema andis oma tütre
 Kleopatra temale ning tegi temale Ptolemaisis pulmad suure toredusega,
 nagu kuningail on kombeks.

Aleksander austab Joonatani Ja kuningas Aleksander kirjutas Joonatanile, et ta tuleks temaga
 kohtuma.

Ta läks siis Ptolemaisi suure toredusega ja kohtas mõlemat
 kuningat. Ta andis neile ja nende sõpradele hõbedat ja kulda ja palju
 kingitusi ning leidis nende silmis armu.

Tema vastu kogunes nüüd nurjatuid mehi Iisraelist, Seadusest
 taganenud mehi, teda süüdistama. Kuningas aga ei võtnud neid kuulda.

Kuningas käskis võtta Joonatanilt tema oma riided ning
 panna talle selga purpurmantli. Ja nõnda tehti.

Kuningas pani ta enese kõrvale istuma ning ütles oma
 vürstidele: „Minge koos temaga linna keskele ja kuulutage, et ükski
 ärgu süüdistagu teda mingisugusel põhjusel ja ükski ärgu tülitagu teda
 mingi asjaga!”

Ja sündis, kui süüdistajad nägid tema austamist, nõnda nagu
 kuulutati, ja et ta oli riietatud purpurisse, et nad kõik siis
 põgenesid.

Kuningas austas teda veelgi rohkem, kirjutas ta oma
 parimate sõprade nimekirja ning pani väejuhiks ja asehalduriks.

Joonatan läks tagasi Jeruusalemma rahu ja rõõmuga.
Joonatan ja Demeetrios II Aastal sada kuuskümmend viis tuli Demeetrios, Demeetriose poeg,
 Kreetalt oma isade maale.

Sellest kuuldes jäi kuningas Aleksander väga murelikuks ja
 läks tagasi Antiookiasse.

Demeetrios pani jälle ametisse Apollooniose, Koile-Süüria
 asehalduri, kes kogus suure sõjaväe, lõi leeri üles Jamniasse ja
 läkitas ülempreester Joonatanile sõnumi:

„Sina oled ainus, kes meile vastu hakkab. Mina olen nüüd sinu
 pärast saanud naeru- ja pilkealuseks. Miks sa tahad meiega jõudu katsuda
 mäestikus?

Kui sa nüüd loodad oma sõjaväe peale, siis tule meie juurde alla
 lagendikule! Seal võime teineteisega jõudu katsuda, sest minuga on
 linnade sõjajõud.

Küsi ja õpi tundma, kes olen mina ja kes on need teised, kes
 meid aitavad, siis vastatakse sulle: ei ole teie jalgel peatust meie
 ees, sest kaks korda on sinu isad põgenema aetud nende enda maal!

Ega nüüd sinagi suuda vastu seista ratsaväele ja nii suurele sõjaväele
 lagendikul, kus ei ole kaljut ega kivi ega paika, kuhu põgeneda!”

Aga kui Joonatan kuulis Apollooniose sõnu, siis oli ta
 hingelt vapustatud ja, valides kümme tuhat meest, läks
 Jeruusalemmast välja. Tema vend Siimon tuli temale vastu, et teda aidata.

Ta lõi leeri üles Joppe alla, aga linnas olijad ei lasknud teda
 sisse, sest Apollooniosel oli Joppes linnavägi. Siis nad ründasid seda.

Linnas olijad avasid siis kartuse pärast väravad ja Joonatan vallutas
 Joppe.

Kui Apolloonios sellest kuulda sai, siis ta seadis võitlusvalmis
 kolm tuhat ratsameest ja palju jalaväge ning läks Asdodi poole, nagu
 tahaks ta sellest läbi minna, läks aga ühtlasi ka lagendikule, sest
 temal oli palju ratsaväge, kelle peale ta lootis.

Joonatan aga jälgis teda kuni Asdodini ja seal läksid leerid
 kokku tapluseks.

Aga Apolloonios oli salaja jätnud tuhat ratsanikku nende selja
 taha.

Kuid Joonatan sai teada, et tema selja taga olid varitsejad.
 Need piirasid nüüd sisse tema leeri ja ambusid nooli rahva peale
 hommikust õhtuni.

Ent rahvas jäi paigale, nõnda nagu Joonatan oli käskinud, ja
 vaenlase hobused väsisid.

Nüüd tõi Siimon oma väeosa välja ja ründas jalaväe rinnet, sest
 ratsavägi oli juba jõuetu. Ja vaenlane purustati ning ta põgenes.

Aga ratsavägi hajus lagendikule ja nad põgenesid Asdodisse ning
 läksid Beet-Daagonisse, oma ebajumala templisse, et endid päästa.

Joonatan põletas Asdodi ja selle ümberkaudsed linnad ning
 võttis neist sõjasaaki. Ka Daagoni templi ja need, kes sinna olid
 põgenenud, põletas ta tulega.

Mõõga läbi langenuid ning põletatuid oli ligi kaheksa tuhat
 meest.

Siis läks Joonatan sealt teele ja lõi leeri üles Askeloni alla.
 Ja linnas olijad tulid välja temale vastu suurte austusavaldustega.

Siis Joonatan ja need, kes olid koos temaga, pöördusid
 rikkaliku saagiga tagasi Jeruusalemma.

Kui kuningas Aleksander nendest sündmustest kuulis, siis ta
 austas Joonatani veelgi rohkem.

Ta saatis temale kuldpandla, nagu on viisiks anda kuninga
 sugulastele. Ja ta andis temale pärisosaks Ekroni ning kõik selle
 alad.