Piibel.NET
Esimene Kuningate raamat1. Kuningate
 
Eestikeelne Piibel 1997
13Jumalamees hoiatab Jerobeami Ja vaata, Issanda käsul tuli üks jumalamees Juudast Peetelisse,
 siis kui Jerobeam seisis altari juures, et suitsutada.

Ta hüüdis Issanda käsul altari poole ja ütles: „Altar, altar!
 Nõnda ütleb Issand: Vaata, Taaveti soole sünnib poeg, Joosija nimi,
 ja tema tapab su peal ohvriküngaste preestrid, kes suitsutavad su
 peal, ja su peal põletatakse inimluid!”

Ja ta andis sel päeval tunnustähe, öeldes: „See on tunnustäheks,
 et Issand on kõnelnud: Vaata, altar lõhkeb ja tuhk, mis selle peal on,
 pillutatakse laiali.”

Kui kuningas kuulis jumalamehe sõnu, mis too hüüdis Peeteli
 altari poole, siis sirutas Jerobeam altari juurest oma käe välja
 ja hüüdis: „Võtke ta kinni!” Aga käsi, mille ta sirutas tema poole,
 kuivetus ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata.

Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt, nagu oli
 tunnustäht, mille jumalamees oli andnud Issanda käsul.

Siis kuningas hakkas kõnelema ja ütles jumalamehele: „Leevenda
 ometi Issanda, oma Jumala palet ja palveta minu eest, et ma saaksin käe
 tagasi!” Ja jumalamees leevendas Issanda palge ning kuningas sai oma
 käe tagasi ja see oli nagu ennegi.

Ja kuningas ütles jumalamehele: „Tule koos minuga koju ja võta
 kehakinnitust, siis ma annan sulle ühe kingituse!”

Aga jumalamees vastas kuningale: „Kui sa annaksid mulle ka poole
 oma kojast, ei tuleks ma sinuga kaasa; siin paigas ei söö ma leiba
 ega joo vett.

Sest nõnda on mind kästud Issanda sõnaga, kes ütleb: Ära söö
 leiba ja ära joo vett, ja ära mine tagasi sedasama teed, mida sa
 tulid!”

Ja ta läks teist teed ega läinud tagasi seda teed, mida mööda
 ta oli Peetelisse tulnud.

Aga Peetelis elas keegi vana prohvet; tema pojad tulid ja
 jutustasid temale kõigist tegudest, mis jumalamees sel päeval Peetelis
 oli teinud, ja sõnadest, mis ta kuningale oli öelnud. Kui nad olid
 jutustanud oma isale,

siis küsis nende isa neilt: „Missugust teed ta läks?” Ja ta
 pojad olid näinud teed, mida mööda läks jumalamees, kes oli tulnud Juudamaalt.

Siis ta ütles oma poegadele: „Saduldage mulle eesel!” Nad
 saduldasid temale eesli ja ta istus selle selga,

läks jumalamehele järele ning leidis tolle istumas tamme all;
 ta küsis temalt: „Kas sina oled see jumalamees, kes tuli
 Juudamaalt?”
 Ja ta vastas: „Olen.”

Siis ta ütles temale: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”
Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega
 sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas
 koos sinuga.

Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba
 süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa
 läksid!”

Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja
 ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega
 oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.

Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.
Aga kui nad lauas istusid, tuli Issanda sõna prohvetile, kes oli
 ta tagasi toonud,

ja ta hüüdis jumalamehele, kes oli tulnud Juudast, öeldes:
 „Nõnda ütleb Issand: Sellepärast et sa oled vastu pannud Issanda
 suule ega ole pidanud käsku, mis Issand, su Jumal, sulle andis,

vaid oled tagasi tulnud ja söönud leiba ja joonud vett
 paigas, mille kohta ma sulle ütlesin, et ära söö leiba ja ära joo
 vett, muidu ei saa su laip su vanemate hauda.”

Pärast seda kui ta oli söönud leiba, ja pärast seda kui ta oli
 joonud, saduldati temale eesel, prohveti oma, kes oli ta tagasi toonud.

Ja kui ta läks, siis juhtus temale tee peal vastu lõvi ja
 see surmas tema; ta laip oli paisatud teele ja eesel seisis selle
 kõrval, ka lõvi seisis laiba kõrval.

Ja vaata, mehed läksid mööda ja nägid teele paisatud laipa ja
 lõvi seisvat laiba kõrval. Nad tulid ja jutustasid sellest linnas, kus vana
 prohvet elas.

Kui prohvet, kes oli ta teelt tagasi toonud, kuulis seda,
 siis ta ütles: „See on see jumalamees, kes pani vastu Issanda sõnale.
 Sellepärast andis Issand tema lõvi küüsi, ja see on tema maha
 murdnud ning surmanud, nagu oli Issanda sõna, mis ta oli temale
 öelnud.”

Ja ta rääkis oma poegadega, öeldes: „Saduldage mulle eesel!” Ja
 nad saduldasid.

Siis ta läks ning leidis tema laiba teele paisatuna, laiba
 kõrval aga seisid eesel ja lõvi; lõvi ei olnud laipa söönud ega
 eeslit maha murdnud.

Prohvet tõstis siis jumalamehe laiba üles, pani selle eesli
 selga ja viis tagasi; ja vana prohvet tuli linna leinakaebust tegema
 ja teda matma.

Ta pani tema laiba oma hauda ja nad tegid temale leinakaebust:
 „Oh häda, mu vend!”

Ja pärast seda kui ta oli tema matnud, rääkis ta oma
 poegadega, öeldes: „Kui mina suren, siis matke mind hauda, kuhu
 jumalamees on maetud; pange minu luud tema luude kõrvale!

Sest see asi sünnib tõesti, mis ta Issanda käsul hüüdis
 Peetelis oleva altari ja kõigi Samaaria linnades olevate
 ohvrikünkakodade vastu.”

Pärast seda lugu ei pöördunud Jerobeam ometi mitte oma kurjalt
 teelt, vaid seadis jälle ohvriküngaste preestreid igasugu rahvast;
 kes aga soovis, selle käe ta täitis ja see sai ohvrikünka preestriks.

Ja see asi sai patuks Jerobeami soole, põhjuseks seda hukata ja
 maa pealt hävitada.