Eestikeelne Piibel 1997
Saalomoni tark. 10 Seesama tarkus hoidis maailmale tehtud esimest isa, kes üksikuna oli loodud, ja päästis tema ta üleastumisestning andis temale meelevalla valitseda kõige üle.
Aga kui siis ülekohtune oma vihas tarkusest taganes, hukkus ta vennatapu raevuhoost.
Kui maa oli tema pärast üle ujutatud, siis päästis selle jälle tarkus, juhtides õiget lihtsa puu varal.
Ja kui rahvad üksmeelses kurjuses olid segadusse sattunud, oli tarkus see, kes tundis ära õige ja hoidis teda laitmatuna Jumala ees ning laskis tal kindlaks jääda, hoolimata armastusest poja vastu.
Samuti päästis tarkus õige jumalakartmatute hukatusest, kui see põgenes tule eest, mis langes viie linna peale;
nende kurjuse tunnistuseks on: veelgi suitsev laastatud maa, valel ajal viljakandvad taimed ja soolasammas, mis seisab uskmatu hinge mälestusmärgina.
Sest tarkuse põlgajad tegid iseendile kahju mitte ainult sellepärast, et nad ei mõistnud head, vaid nad jätsid elavaile ka mälestuse oma rumalusest, et nende eksimused ei jääks unustusse.
Tarkus päästis aga hädast need, kes teda teenisid.
Tarkus päästis pühitsetud rahva ja laitmatu soo rahva käest, kes neid rõhus.
Ta läks Issanda sulase hinge, astudes vastu kardetavaile kuningaile imetegude ja ennustusmärkidega.
Saalomoni tark. 16 Selle asemel söötsid sa oma rahvast inglite roaga, ilma et nad oleksid vaeva näinud, andsid neile taevast valmis leiba, mis iga isu rahuldas ja igale maitsele vastas.
Sest sinu olemus ilmutas sinu lastele sinu armsust, ja vastu tulles vastuvõtjate soovile muutus selleks, mida igaüks himustas.
Aga lumi ja jää panid vastu tulele ega sulanud, mõistmiseks, et tuli, mis leegitses rahehoogudes ja vihmavalinguis välku lõi, hävitas ainult vaenlase vilja,
ja teinekord - et õiged saaksid süüa - unustas oma loomupärase jõu.
Sest loodus, mis teenib sind, Looja, tõuseb ülekohtuste karistamiseks, ja leebub, et head teha neile, kes sinu peale loodavad.
Sellepärast loodus ka tookord igati muutudes teenis sinu kõiketoitvat andi palujate soovi kohaselt,
et sinu lapsed, keda sina, Issand, armastad, õpiksid, et inimesi ei toida maaviljad, vaid et sinu sõna peab ülal neid, kes sinusse usuvad.
Sest see, mida tuli ei hävitanud, sulas otsekohe, kui seda soojendas põgus päikesekiir,
mõistmiseks, et sind tuleb tänada enne päikesetõusu ja sinu poole palvetada aovalgel.
Sest tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi.