Eestikeelne Piibel 1997
Taaniel 3 Kui suured on tema tunnustähed ja kui vägevad on tema imeteod! Tema kuningriik on igavene kuningriik ja tema valitsus on põlvest põlve. Apostlite 18 Pärast seda lahkus Paulus Ateenast ja tuli Korintosesse.
Ja ta leidis juudi, Akvila nimi, Pontosest pärit, kes oli hiljuti tulnud Itaaliast koos oma naise Priskillaga, kuna keiser Klaudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda. Nende juurde tuli Paulus.
Ja et tal oli nendega sama amet, siis ta jäi nende juurde ja nad tegid koos tööd. Nad olid elukutse poolest telgitegijad.
Igal hingamispäeval Paulus arutles ja väitles sünagoogis, püüdes veenda nii juute kui ka kreeklasi.
Kui aga Siilas ja Timoteos Makedooniast sinna tulid, pühendus Paulus täielikult sõna kuulutamisele ning tunnistas juutidele, et Jeesus on Messias.
Aga kui need talle vastu panid ja pilkasid, raputas ta tolmu oma rõivastelt ja ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas! Nüüdsest peale lähen ma paganate juurde.”
Ja ta lahkus nende seast ja tuli ühe jumalakartliku mehe kotta, Titius Justus nimi, kelle koda külgnes sünagoogiga.
Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti.
Aga Issand ütles öösel nägemuses Paulusele: „Ära karda, vaid räägi, ja ära ole vait!
Sest mina olen sinuga ja keegi ei tule sinu kallale sulle kurja tegema, sest mul on palju rahvast siin linnas.”
Siis ta peatus seal ühe aasta ja kuus kuud, õpetades nende seas Jumala sõna.
Tiituse 1 Paulus, Jumala sulane ning Jeesuse Kristuse apostel Jumalast valitute usu järgi ja selle tõe tunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele,
igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu,
ja kes on määratud ajal teinud oma sõna avalikuks jutlustamise läbi, mis on usaldatud minu kätte Jumala, meie Päästja käsu kohaselt, -
Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest: Armu ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Päästjalt!
Ma jätsin su Kreetale maha selleks, et sa seaksid korda, mis jäi korraldamata, ning seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma tegin sulle ülesandeks:
kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed, keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.
Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,
vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma vasturääkijaid.
Sest on palju vastuhakkajaid, lobisejaid ja eksitajaid, eriti ümberlõigatute seas,
kelle suu tuleb sulgeda, sest nad pööravad ära terved pered, õpetades häbiväärsest kasuhimust seda, mida ei peaks.
Üks nende seast, nende oma prohvet, on öelnud: „Kreetalased on luiskajad, tigedad loomad, laisklejad vatsad.”
See tunnistus on tõsi. Sel põhjusel noomi neid karmilt, et nad oleksid usult terved,