Piibel.NET
Pauluse kiri roomlasteleRooma
 
Eestikeelne Piibel 1997
4Näited Aabrahamist Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?
Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis
 tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.

Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see
 arvestati talle õiguseks.”

Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt
 võlale.

Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb
 õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,

nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal
 arvestab õigust tegudest sõltumatult:


  „Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.
Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”

  Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka
 ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk
 õiguseks.

Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli
 ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei
 olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.

Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse
 pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks
 kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks
 ka neile,

ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole
 üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami
 usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.

Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud
 Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.

Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis
 oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.

Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole
 ka üleastumist.

Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks
 armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult
 sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami
 usust, kes on meie kõikide isa -

nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude
 rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks
 surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.

Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab
 paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema
 sinu sugu.”

Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi
 saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.

Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai
 vägevaks usus, ülistades Jumalat

ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda,
 mida on tõotanud.

Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud
 üksnes tema pärast,

vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest
 me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,

kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles
 meie õigekssaamise pärast.