Eestikeelne Piibel 1997
Rutt 3 Ja Rutt magas tema jalgade juures hommikuni, aga tõusis enne, kui keegi teist võis tunda; ja Boas ütles: „Ärgu saagu teatavaks, et naine on tulnud siia rehealusesse!”Ja ta ütles: „Anna suurrätik, mis sul üll on, ja hoia see lahti!” Ja ta hoidis seda. Siis Boas mõõtis kuus mõõtu otri ja pani temale selga; ja ta läks linna.
Ja Rutt tuli oma ämma juurde ning see küsis: „Kuidas sul läks, mu tütar?” Ja ta jutustas temale kõik, mis mees oli temale teinud,
ja ütles: „Ta andis mulle need kuus mõõtu otri, sest ta ütles: Ära mine oma ämma juurde tühje käsi!”
Ja ämm ütles: „Jää siia, mu tütar, kuni sa saad teada, kuidas asi õnnestub, sest see mees ei puhka enne, kui on täna asja toime saatnud!”
Rutt 4 Ja Boas läks väravasse ning istus seal; ja vaata, see lunastaja läks mööda, kellest Boas oli rääkinud, ja Boas ütles: „Tule istu siia, sina, mis su nimi nüüd ongi!” Ja see pöördus ning istus.
Ja Boas võttis kümme meest linna vanemaist ning ütles: „Istuge siia!” Ja need istusid.
Siis ta ütles lunastajale: „Noomi, kes tuli tagasi Moabi väljadelt, tahab ära müüa põlluosa, mis kuulus meie vennale Elimelekile.
Siis ma mõtlesin, et ma teatan sulle ja ütlen: Osta see nende ees, kes siin istuvad, ja mu rahva vanemate ees! Kui sa tahad lunastada, siis lunasta, aga kui sa ei taha lunastada, siis avalda mulle, et ma teaksin, sest peale sinu pole kedagi, kes võiks lunastada, ja sinu järel olen mina!” Ja ta ütles: „Mina lunastan!”
Siis ütles Boas: „Sel päeval, kui sa ostad Noomilt põllu, ostad sa selle ka moabi naiselt Rutilt, surnu naiselt, surnu nime taastamiseks tema pärisosal.”
Aga lunastaja ütles: „Ma ei saa siis seda enesele lunastada, et mitte rikkuda oma pärisosa. Lunasta sina enesele see, mida mina pidin lunastama, sest mina ei saa lunastada!”
Psalm 94 Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!
Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!
Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?
Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.
Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.
Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,
ja mõtlevad: „Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.”
Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?
Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?
Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?
Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.
Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa,